Jumal kummardub kuulama

Kui inimene võtab Jumala töö juhtimise enda kätte, siis on tu-lemuseks tohutud vead. Mõistus pimeneb isegi suures valguses, kui tegevus ei ole Kristuse ikke all. Siis mõeldakse iga päev välja mõni plaan, mille puhul Saatan arvab, et saab sirutada oma abis-tava käe nisu hulka umbrohu külvamiseks. Pahet ei tohi vooruse-ga segada ja isegi nüüd, mil misjonitöö on tehtud, peaks piirama-tult edasi kostma hüüd: „Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist,“ ütleb Issand, „ja ärge puudutage rüvedat, siis ma võtan teid vastu“ (2Kr 6:17). Jumal töötab praegu oma rahva heaks, aga kui palju on neid, kes ei erista Jumala tööd võõrast tööst.

Tõmmates kõrvale loori, mis varjab Jumala au, on näha kõrge ja püha Jumal oma kohal, ülendatud, mitte üksinda, vaid ümbrit-setud pühadest õnnelikest olevustest, keda on kümme tuhat kor-da kümme tuhat ja tuhat korda tuhat ning kes ootavad, et viia sõnumeid, täita Tema korraldusi. Kogu taevas suhtleb aktiivselt universumi kõigi osadega erinevaid kanaleid pidi ning Püha ise kummardub tegelikult alla oma troonilt, kuulates iga kuuldavale toodud heli, jälgides kõigi maiste jõudude liikumisi. Kõige kõr-gem Olevus alandub kõige madalamani ning kiidab heaks või mõistab hukka iga tehtud teo.

Ta tunneb huvi rõhutute vastu ja saadab käskjalad tegema evangeeliumitööd olevuste heaks, kes on kogu oma mõistuse ja kõik mõtted rikkunud. Nii saavad nad ühendatud tõe ja õigusega. Kui nad ise ei saa õigeks, siis määrivad nad ka teisi. Meie maail-mas on vaja teha ära töö, aga kui ei järgita täpselt Issanda teed, mis juhiks meeleparanduse kaudu eluteele, siis on põhjust karta, et Saatan hakkab ise tegelema nende hüljatutega, keda meie ins-titutsioonid ei ole võtnud vaevaks aidata.

Saatan mängib elu mängu nende inimeste hingede peale, kel-le eest on Kristus surnud. Oma innukuses teha Issanda tööd peame olema kindlad, et me ei käi Jeesuse ees, selle asemel et käia Jeesuse järel. – Kiri nr 171, 9. jaanuar 1900, Edson ja Emma White'ile.