EI OLE RAHVUSLIKKU EELISTAMIST

Avaldatud 9.2.2014, rubriik Päeva sõna

Ahistus ja kitsikus tuleb igale inimhingele, kes teeb kurja, juudile esmalt ja siis kreeklasele … Sest Jumala juures pole erapoolikust. Rm 2:9–11.

Ei ole soositud erakonda!

Siin on mõte, mis pani Pauluse-aegsed juudid kulme kergitama. Kas Jumal polnud mitte valinud Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi? Kas Ta mitte ei valinud Iisraeli kui oma erilise esindusrahva?

See oli nii, kuid see otsus polnud nii-öelda tühi tšekk. Vastupidi, Jumal sai Iisraeli õnnistada vaid siis, kui see järgis Tema tahet.

5. Moosese raamatust loeme: „Ja kui sa tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält ja pead hoolsasti kõiki Tema käske, mis ma täna sulle annan, siis tõstab sind Issand, su Jumal, kõrgemaks kõigist rahvaist maa peal. Ja kõik need õnnistused saavad sulle osaks … Aga kui sa ei kuula Issanda, oma Jumala häält, ei pea hoolsasti kõiki tema käske ja seadlusi, mis ma täna sulle annan, siis tulevad su peale kõik need needused ja tabavad sind.” (5Ms 28:1–15).

Kahjuks ei võtnud Iisrael kunagi omaks Jumala tingimused, et Ta oleks saanud neid õnnistada. Selle asemel mõtlesid nad, et nad jäävad Jumala valitud rahvaks olenemata sellest, kuidas nad elavad. Ristija Johannes puudutas väljakutsuvalt seda teemat, kui ta ütles juudi juhtidele: „Jumal võib siinsetest kividest äratada Aabrahamile lapsi” (Mt 3:9). Ja Jeesus nuttis juudi liidrite ükskõikse suhtumise pärast Tema töösse (Mt 23:37, 38). Oma teenistuse lõpus rääkis Ta tähendamissõna kurjadest aednikest, mis lõppes hirmsa järeldusega, et „Jumala riik võetakse teie käest ära ja antakse sellele rahvale, kes ta vilja kannab.” Juudid mõistsid, et Ta räägib neist (Mt 21:43–45), kuid nad ei uskunud Teda kunagi tõeliselt. Nad arvasid ikka veel, et nende rahvuse üle kohut ei mõisteta.

Sedasama ideed puudutab Paulus Roomlastele 2. peatükis. Ta ütleb, et Jumalal ei ole lemmikuid. Issand pakub alati Kuningriiki meestele ja naistele vaid omadel tingimustel.

Siin on õppetund koguduse jaoks. Jumal tahab oma rahvast kasutada ja õnnistada. Ta saab seda teha vaid siis, kui nad teevad Tema tahet. Nagu see oli vana Iisraeli rahvaga, ei ole Jumalal ka nüüd lemmikuid.

Lepinguga kaasneb alati „kui… siis…” -väljend. Lõpus mõistab Jumal oma koguduse üle kohut lähtuvalt sellest, kas kogudus on olnud kooskõlas Tema soovidega.

Jaga Facebookis