Lunastusplaani teostamine läbi Kristuse ei olnud tagantjärele tarkus. See ei olnud ka midagi uut. Paulus ütleb, et Seadus (Vana Testament) ja Prohvetid tunnistavad sellest. Ka „Ajastute igatsus” viitab sellele, kus öeldakse, et „Kristuse elu iga samm oli selle plaani elluviimine, mis oli olnud olemas igavestest aegadest alates” (lk 91).
Esimene vilksatus Vanas Testamendis, mis räägib õigusest usu läbi, on kirja pandud 1. Moosese 3:15, kus Jumal ütleb, et Kristus purustab mao pea. Veel eredamalt tuleb see välja Aabrahami kogemusest, kellele Jumal arvas osaks õiguse, kuna ta uskus Issandat, millest ka Paulus kirjutab Roomlastele 4. peatükis. Kuid kõige selgesõnalisem näide lunastusplaanist on ohverdamissüsteem. On huvitav, et Ristija Johannes nimetab Kristust Jumala Talleks, „kes kannab ära maailma patu”, ja Paulus kirjeldab Teda kui paasatalle, kes on tapetud (1Kr 5:7).
Taavet räägib „ilma käsuta ilmutatud Jumala õigusest”, kui ta loodab Jumala armu peale, et see kustutab ta üleastumised ja peseb süüteod (Ps 51:1, 2). Jesaja räägib Temast, kes mõistab õigeks ja kannab meie „patusüüd” (Js 53:11). Sama peatükk jätkab: „Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud!”
Ka Jeremija käsitleb seda teemat. Ta viitab sirguvale Taaveti võsule, keda kutsutakse „Issand, meie õigus!” (Jr 23:5, 6). Taanieli raamatu prohvetlik 9. peatükk ütleb: „Seitsekümmend aastanädalat on seatud su rahvale ja su pühale linnale üleastumise lõpetamiseks, patule piiri panemiseks ja süüteo lepitamiseks, igavese õiguse toomiseks, nägemuse ja prohveti kinnitamiseks ja Kõigepühama võidmiseks” (Tn 9:24).
Paulus teadis, millest ta räägib. Kogu Vana Testamenti läbib Jumala plaan inimesed päästa, ja seda mitte käsule kuuletumise kaudu. Teema, mille juurde Paulus veel korduvalt tagasi pöördub ning mida ta käsitleb Rm 3:21–5:21, on õigus usu läbi.
In English