Uurides Piiblist rikkuse ja vaesuse teemat, võib avastada, et see seostub sageli sellise sotsiaalse nähtusega nagu au ja häbi. Nagu vaesuse puhul on tegu häbiga, on rikkus seotud auga. Taaveti kohta on kirjutatud, et „ta suri kõrges vanuses, tal oli olnud küllalt päevi, rikkust ja au“; kuna Saalomon palus endale tarka ja sõnakuulelikku südant, siis Jumal andis talle just seda, kuid lisaks ütles Jumal: „Aga ka seda, mida sa ei ole palunud, ma annan sulle, niihästi rikkust kui au, nõnda et kogu su eluajal ei ole ükski kuningas sinu sarnane.“
Kuidas me täna rikka ära tunneme? Paljud kuldsõrmused ja säravad rõivad ei ole vist enam see?
Kas sulle ütlevad midagi need logod ja nimed: Dolce&Gabbana, Giorgio Armani, Ralph Lauren?
Või mida tead sa luksusautodest? Kallitest käekellabrändidest?
Asju ihalevate inimeste maailmas kaasneb omamisega kindlasti mingi aura. Aga see ei ole tänapäeval just see, millega kaasneb au. Pigem kadedus.
Mu sõber ostis aastate eest kurbade silmadega mersu. Väikelinnas, kus ta elas, hakkasid ka tähtsamad ärimehed vastu sõites lehvitama.
Käisin paar aastat tagasi Kaubamajas uut ülikonda vaatamas. Ükskord käisin, jalas teksad ja seljas vana kampsun. Mulle ei osutatud erilist tähelepanu. Järgmisel korral panin selga korraliku ülikonna. Tähelepanu ja teenindus olid hoopis teised!
Kirikus võib olla kalduvus austada neid, kellel on raha, et nad teeksid suuremaid annetusi. Ja siis on nende sõna kaalukam.
Jumal, minu rikkus oled Sina, üksnes Sind tahan ma austada ja teenida.
Ivo Käsk
In English