Ettearvamatu juhus tunnistada

Nüüdseks olen juba pensionär ja mul on palju erinevaid kogemusi sellest, kuidas Jumal mind on hoidnud. See kogemus oli üks esimesi. Ma käisin siis veel tööl, olin lastepäevakodus kasvataja, nüüd on selle ameti nimetus lasteaiaõpetaja. Rühmas oli siis lapsi üle kahekümne, täpselt enam ei mäletagi. Oli õhtune aeg pärast sööki. Lapsed mängisid toas, kes kus tahtis. Kasvataja abi, nagu teda siis nimetati, läks selle päeva musta pesu ära viima. Mulle tuli mõte, et panen lapsed laua äärde mängima, varsti hakkavad vanemad järele tulema. Mõeldud-tehtud.

Lapsed istusid laua ääres, kes vaatas raamatut, kes mängis klotsidega. Mina seisin seinakapi ääres. See kapp oli rühmaruumi sisse ehitatud suur põrandast laeni kapp. Kapi alumist osa kasutasime iga päev, seal olid mänguasjade hoidmiseks riiulid. Kapi ülemine osa oli kuni laeni täis mänguasju ja vahendeid. Päris üleval olid vahetusmänguasjad, et lastel oleks nendega huvitav üle pika aja mängida.

Seisin seal kapi juures ja vaatasin mängivaid lapsi. Äkki tuli mulle mõte – vaata üles, kapi poole. Vaatasin ega saanud aru, mis toimub. Kapi ülemine uks hakkas aeglaselt üht nurka pidi alla vajuma. Vajub ja vajub. Mulle nagu anti mõte – siruta käed välja. Sirutasin käed vastu ja mulle nagu anti see uks kätele. Suutsin selle raske ukse vastu võtta ja panin kapi najale seisma. Siis tuli ka kasvataja abi ja ma rääkisin talle, mis oli juhtunud. Nüüd alles mõistsin, mis oleks võinud juhtuda ja mu käed hakkasid värisema. Kui kõik lapsed oleksid põrandal mänginud, oleks see uks kindlasti kellelegi peale kukkunud. Olin tänulik, et Jumal oli sekkunud. Lapsed mängisid sel päeval laua ääres üllatavalt kaua ja rahulikult.

See oli üks minu esimesi tunnistusi töökaaslastele, kuidas Taevaisa meie eest hoolitseb. Tänu Jumalale sellise hoole ja hoolitsuse eest!

Usukaaslane Viljandi kogudusest