"Issand, aga mina ei ole Taaniel!"

Dareios kirjutas need sõnad kõikidele inimestele oma impeeriumi kõikides provintsides. Mida võisid arvata India ja Araabia maavalitsejad, kui nad selle kirja kätte said? Nende maailmas kuulusid jumalad inimestele. Piiblis on palju kasutatud väljendit selle ja selle jumal. Dareios nimetas Jumalat Taanieli Jumalaks.

Sellest oli ka abi. Kõik tähtsamad mehed teadsid riigi peaministri nime. Kuid nad tundsid hästi ka Pärsia poliitilist olukorda. Imperaator polnud seni kuulutanud üht või teist jumalat tähtsamaks, et mitte tekitada riigis rahutusi. Kuid mida ta nüüd tegi? Rikkus omaenda seadusi? Ilmselt mitte. Ta tahtis, et ka tema alluvad mõistaksid maailma juutide kombel, kes olid nüüd mööda tema riiki laiali hajutatud.

Dareios ei kuulutanud Jehoovat impeeriumi Jumalaks. Ta kinnitas oma isiklike kogemuste põhjal, et iisraeli rahval oli Jumal, kes ei hooli poliitikast. Iisraelil võivad olla teised maised valitsejad, kuid nende Jumal korraldas ikkagi kõike, mis puutus nende tulevikku.

Dareiose käsule lisab Piibel jumaliku väärtuse. Taanieli pääsemine lõvide august muutis väga palju iisraeli rahva saatuses. Lõpuks lubati neil isegi koju tagasi pöörduda. Kui võtta see lause kontekstist välja ja vaadata igaviku perspektiivist, siis ütleb see, et Jumal ei unusta oma tõotusi.

Kui lõvid oleksid Taanieli tapnud, oleksid Pärsia valitsejad tõenäoliselt iisraeli rahva lõpuks hävitanud. Kakssada aastat enne seda olid assüürlased peaaegu hävitanud põhjapoolsed suguharud. Nüüd aga tähendas ühe inimese pääsemine kogu rahva pääsemist.

Taanieli pidev usk tagas Jumala pideva hoolitsuse tema eest. Kui usk ei kõigu, võib sündida imesid. Kahtlemine ei anna Jumalale piisavalt kindlat alust, et teha imesid.

Sa võid vaadata tagasi enda elule ja näha, et ka sina oled olnud lõvikoopas. Taanieli pääsemine kinnitab meile, et Jumala igavesed eesmärgid jäävad püsima. Sellise kindluse ja rõõmuga võime tunda pidevat Jumala lähedalolu.

Inimene, kelle süda toetub Jumalale, jääb samaks nii raskustes kui heaolus.