Me elame siin maailmas vaid korra II

Iga päev võiksid tuhanded teha nii endale kui teistelegi elu kergemaks ja rõõmsamaks, kuid nad lasevad neil kuldsetel võimalustel liiva joosta. Ja selles hooletuses ei ole süüdi mitte üksnes valitsejad, poliitikud ja rikkad. Enamasti täiesti tavalised inimesed – abielumehed ja -naised, vennad ja õed, vanemad ja lapsed ja naabrid – jätavad tegemata väikseid häid tegusid, mis näitaksid teistele, et nad hoolivad. Vahel laseme sellistel võimalustel käest minna sellepärast, et asjad, mida me võiksime teha nüüd, näivad nii tühised nendega võrreldes, mida me kavatseme teha tulevikus.

Ja nii me jätame hooletusse väikesed kingid ja tähelepanuavaldused, kuni meil ei ole enam võimalust neid teha. Keegi vana lektor ütles kord: „Kui ma olin õpilane, oli mul sõber, kellel oli minu elus suur mõju. Ta oli nii aus, nii usaldusväärne, nii mõistev ja abivalmis, et ta innustas mind tegema sama. Olen iga päev tänulik nende heade põhimõtete eest, mida ta minusse sisendas ja pidades õpilastele loenguid, räägin sageli, kui palju ta minule tähendas. Kuid ma pole seda kunagi rääkinud talle endale. Nüüd aga on liiga hilja. Ta on surnud.”

Inimene ei ole maailmas üksi. Mitte keegi pole kunagi pääsenud tippu teistelt mingisugust abi saamata. Mingil hetkel on keegi välja ilmunud ja mõjutanud otsustavalt asjade kulgu. Elame teistega nii lähedases ühenduses, et me lihtsalt ei saa ilma teiste abita hakkama. Praktiliselt kõik, mida me teame, oleme saanud teistelt. Peaaegu kõik, mida me teeme, toetub teiste pandud alusele. Iga inimene võib anda oma ainulaadse panuse.

Kui Jeesus oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi astus, rullis ta lahti prohvet Jesaja raamatu ning luges: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat” (Lk 4:18, 19).

Meie ümber on nii palju viga saanud inimesi. Meil kõigil on armid, mis meenutavad valu, kannatusi, millest me oleme läbi käinud, ja paljudel meist on lahtised haavad, mida me püüame meeleheitlikult ravida.

Jumala armastus, mida oleme ise kogenud ja mõistnud, võib puudutada iga kehaosa tervendavalt. Kui inimene teadvustab endale, et Jumal on ta omaks võtnud, talle andestanud ja armastab teda, võib see vabastada süütundest ja kurbusest, ängistusest ja murest, mis muserdab ja teeb haigeks.

Kunagine Ameerika Ühendriikide asepresident ütles nii: „Parim teraapia on sõprus ja armastus.”

„Issand, loo mulle puhas süda ning uuenda mu sees kindel vaim ja anna mulle tagasi rõõmustus sinu päästest ja armastust teiste vastu.” Aamen!

David Nõmmik