Et Jeesus koges lihasse sündinult väsimust, nälga ja janu sarnaselt meiega, on ilmselge. Ühest Pühakirjast tuntud episoodist loeme: „Väsinuna teekäimisest istus siis Jeesus maha allika äärde.“ (Jh 4:6) On selge, et paludes kaevule tulnud samaarlannalt juua, ei tee Ta seda vaid jutu alustamiseks. Toidu järele läinud jüngrid märkavad tagasi saabudes enda suureks hämminguks, et Jeesus vestleb võõra naisterahvaga – pealegi samaarlasega, kellega korralik juut võis vaid ostu-müügi äri teha, kuid mitte enamat. Ei mingit „anna mulle“ või „annan sulle“. Enamasti mindigi Galileasse pigem ringiga teiselt poolt Jordanit, ületades jõge ennemini kaks korda, kui et „sellistega“ suhelda.
Olles jutuajamise sisust nii haaratud, lippab naine linnakesse sensatsioonilise sõnumiga – ta kohtas Messiat. Jeesust on vallanud veel suurem nälg, mis hetkel taandab Tema füüsilise nälja. Ta näeb vaimulikult näljaseid, kelle vajadust Tema tahab ja suudab rahuldada.
Usun, et see Temas peituv suurem nälg ja janu ajaski Teda tulema Maa peale. Ja see ajas Teda ka läbi minema Samaariast, mida juudid tavaliselt vältisid ning jätsid endki seega ilma millestki olulisemast.
Rein Käsk
In English