Roomlastele 8:13 kirjeldab kahte võimalust, millega oleme antud raamatut uurides juba üpris tuttavaks saanud: loomuse järgi elamine viib surmani, kuid Vaimu järgi elamine juhib eluni. Tänases lõigus on siiski esile toodud uus nüanss: ihu tegude suretamine. See mõttekäik tõstatab vähemalt kolm küsimust. Esiteks, mis on suretamine? Nagu John Stott seda väljendab, „suretamine pole ei masohhism (kalduvus end (vaimselt) piinata lasta v. ise piinata, enese kannatusi nautida) ega asketism (meeleliste püüdluste mahasurumine, lihasuretamine; isiklikust heaolust, materiaalsetest hüvedest loobumine omaette eesmärgina)”. Pigem on see kurja äratundmine, mis viib sellest „nii otsustava ja radikaalse lahtiütlemiseni, et sellele ei vasta ükski muu teguviis peale suretamise”. Sama idee võib leida Galaatlastele 5:24, milles Paulus räägib loomuse ristilöömisest koos kirgede ja himudega.
Teiseks, kuidas suretamine toimub? Huvitaval kombel ütleb tänane salm, et see on midagi, mida meie teeme. Tekst ei räägi sellest, et „suretatakse”, vaid „suretate”. Selles töös oleme pigem aktiivsed kui passiivsed. Meil on protsessis vastutus. Sellele vaatamata ei saa me ise üksi „ihu tegusid suretada”. Antud salm teeb selgeks, et see saab toimuda vaid Püha Vaimu väes. Vaim annab meile soovi, otsustavuse ja distsipliini, et suudaksime kurjast lahti öelda. Meie osa on oma tahe Jumala tahtele üle anda. See on positiivne pool.
Negatiivselt poolelt tähendab ihu tegude suretamine lahtiütlemist nendest asjadest, mida teame olevat vale. Me peame jõudma kohta, kus me enam isegi ei mõtle teha „ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist” (Rm 13:14). Kui sellised kiusatused tekivad, peame need hülgama palves. „Aita mind, Jeesus, ma ei taha isegi mõelda sellest rämpsust,” peaks olema meie palve. Alternatiiv on nautida neid mõtteid ja võib-olla ka tegusid ning kahetseda hiljem pattu. See viimane teguviis, nagu nägime 7. peatükis, on üks võimalus, kuid see pole täielik võit, mida Jumal oma lastele soovib.
Kolmandaks, miks me peaksime tegelema suretamisega? Sest me oleme võlglased (Rm 8:12), aga ka selle pärast, et need, kes nii teevad, saavad elada siin maal rikast elu, millest räägivad salmid 14–17. Need, kes kõnnivad Jumala teel, ütleb Paulus, on Jumala lapsed kõigi sellest tulenevate õiguste ja privileegidega.
In English