Oli ilus lumerohke talv 1949. või 1950. aasta detsembrikuus. Minu sõbrannal oli 26. detsembril sünnipäev, ta tuli sel päeval mulle külla, kuid kuna päev oli lühike ja õues pime, ei julgenud ta enam koju minna. Mina ei kartnud midagi ja otsustasin ta koju saata. Mina elasin tol ajal Kalamajas Köie tänaval, tema Lasnamäel lauluväljaku taga.
Läksime koos ja kui me jõudsime Hundikuristiku juurde, ütles ta, et nüüd julgeb ta juba ise edasi minna. Jätsin temaga hüvasti ja hakkasin trammipeatuse poole tagasi tulema. Kõik oli vaikne ja ühtki inimest ei olnud väljas. Kui olin niiviisi mõnda aega kõndinud, kuulsin enda taga lähenevaid samme, kuna oli külm, siis oli selgesti kuulda lume kriuksumist. Tulijaid oli kaks. Varsti kuulsin ka venekeelset juttu ning üks mulle järele tulijaist ütles teisele: „Ei tea, kas tal raha ka on?“ Siis tekkis mul suur hirm, appi polnud kedagi tulemas. Krudiseva lume tõttu kuulsin neid üha lähenevat, püüdsin sammu lisada ja sama tegid ka mind jälitavad mehed. Kuna seal, kus ma parasjagu olin, oli ümbrus selgesti nähtav, ei oleks mulle ühegi inimese lähenemine märkamatuks jäänud. Ometi ilmus Russalkani viiva tee otsa juures äkki nagu maa alt välja vene mereväe major. Nähes mulle järgnevaid mehi, kes osutusid sõduriteks, küsis ta neilt: „Mida teie siin teete?“ Sõduritel ei olnud võimalik enam mind jälitada ja ma julgesin nüüd heita pilgu selja taha ning jooksin trammipeatusesse. Seal tänasin Jumalat hoidmise eest.
Jumal, kaitse ja hoia meid kurja eest.
Eha Saar
In English