TUNNISTAJAD ALATISEKS

Suudad sa ette kujutada, et ühel päeval taevas tuleb su ingel sinu juurde ja ütleb: “Kuidas oleks ühe reisiga?“

Ja sina vastad: „Muidugi. Kuhu me läheme?“

„Seal universumi äärealal on üks väike planeet, kus tahetakse kuulda, mida tähendab olla lunastatud kadunud maailmast,“ ütleb sinu ingel. „Mina ei saa sellest neile rääkida. Aga ma näitan sulle, kuidas sinna jõuda.“

Kas sa oleksid sellest huvitatud? Andmise seadus on universumi seadus. Kuigi arstid jäävad taevas tööta ning matusekorraldajad on töötud ning paljud teisedki tööd, mida me siin maa peal teeme, kaotavad seal oma mõtte, jätkub kristlik tunnistamine läbi igaviku. Inglid pole tundud kunagi seda rõõmu, mida päästmine toob. Ja kui andmine on taevase õnne olemus, siis ei teeks ju paha alustada sellega juba siin ja praegu.

Kui minu peamine motiiv kristlaseks olemises on aidata ennast kuidagi taevasse, siis on võimalik, et ma polegi kristlane. See, kes on tõeliselt osa saanud Kristuse vaimust, tunneb rohkem muret kellegi teise päästmise kui iseenda päästmise pärast. Tuleta meelde Juudat, kui ta sai oma venna Benjamini tagatiseks? Kui ta mõtles sellele, et Benjamini hoitakse Egiptuses orjana, ja valule, mida see isale tooks, pakkus ta ennast Benjamini asemele.

On sul meeles Mooses, kui ta juhtis iisraellasi välja Egiptusest? Jumal pakkus, et Ta hävitab need tänamatud mässajad ja alustab otsast peale Moosesega ning teeb ta suureks rahvaks. Mooses oli nõus panema oma igavese elu kaalule, et ainult päästa inimesed, keda ta armastas.

Jeesus, suurim andja üldse, ei pidanud taevast ihaldusväärseks paigaks, kui meie olime kadunud, vaid tuli pikale ja väga kulukale reisile, riskides isegi enda igavese eluga, et kindlustada meile paik taevas. See on Tema isekuseta andmise vaim, mida võib näha Juudas ja Mooseses ning kogu taevas. See, mida me täna vajame, on tahtlikkus kulutada ja olla kulutatud teiste heaks.