Valimise õpetus! Mõnedele inimestele see ei meeldi. Teised eelistavad seda vältida. Kuid Paulus laotab selle välja just nii kindlalt kui sõnad seda saavad teha. Roomlastele 9. peatükini on Paulus rääkinud oma juutidest lugejaile, et Jumal on neid valinud ja õnnistanud enam kui teisi inimesi. Kuid see tõstatab küsimuse. Kui nemad olid tõotuse lapsed, siis miks pole nad Jeesusele vastanud? Miks olid nad mööda minemas? Kas Jumala sõna/tõotus oli nende jaoks tühja läinud? Paulus vastab: „Ei!” Jumala tõotuste sõnades polnud mingit viga. Probleem oli pigem juutides endis ja nende suutmatuses mõista Jumala tööviise. Jumalal on täielik õigus kutsuda Teda teenima, keda Ta ise tahab. Eks nad olnud Tema rahvas? Roomlastele 9. peatükk otsib neile küsimustele vastust. Apostli esimene käik on näidata, et Jumala valik oma rahva kohta ei baseeru mitte nende oma headusel või teenetel, vaid sellel, kuidas Tema tahab valida.
Paulus illustreerib oma sissejuhatust, pöördudes juutide ajaloo poole. Kuidas said juudid Jumala valitud rahvaks? Esiteks, Jumal valis ettekavatsetult Ismaeli asemel Iisaki. See on piisavalt selge, aga mõned võib-olla pole näinud seda küsimust, et neil kahel olid erinev ema ja et Jumal oli teinud lepingu Aabrahami ja Saaraga ning Haagari välja jätnud. Selle mõttega peas, arendab Paulus oma loogikat veelgi kaugemale. Ta võtab Eesavi ja Jaakobi, kel pole ainult üks ema, vaid kes on ka samal ajal sündinud. Siiski valib Jumal Eesavi asemel Jaakobi isegi enne, kui nad on sündinud, enne, kui nad oleksid võinud teha head või kurja. Mis siis on asja iva? Et Jumal ühepoolselt valis selle, kellele Ta oli andnud vastutuse täita Tema missioon maa peal.
Kiri roomlastele ütleb meile,et kuna kõik on patustanud ja süüdi, pole kellelgi mingit erilist õigust armu nõuda. Kui Jumal annab armu kellelegi väljaspool teatud ringi, siis pole selle liikmetel õigust protestida, sest ainus põhjus, miks nemad seal sees on, on läbi armu. Jumal valib, keda Tema tahab. See on hea uudis. Kristus suri kõigi eest ja tahab päästa igaüht.