„Nonoh,” võite ette kujutada mõningaid Pauluse lugejaid ütlevat, „meie, juudid, pole sugugi nii halvad inimesed. Siiski vähemalt 7000 inimest olid Jumalale ustavad Eelija päevil. On suurepärane, et nad olid raskustes nii julged ja tugeva seljaga. Alati on olnud juute, kes on olnud ustavad. Tänu Jumalale, et meil on nii tugev vaimulik iseloom.”
Tundub, et Paulus ründab tänases salmis just selliseid arusaamu. Muidu poleks tal olnud mingit mõtet see kirja panna. Paulus on seda mõtet väljendanud Kirjas roomlastele mitmel korral. Tema jaoks oli loomulik liikuda edasi materjalile, mis on kirja pandud Rm 11:7–10.
Apostel ei luba kõige väiksematki väärarusaama selle tähtsa mõtte juures. 5. salmis ütles ta, et jääk valiti armust. Tänane salm laieneb sellele põhimõttele ja defineerib uuesti, et arm ja teod välistavad üksteist lõplikult. Peab olema kas üks või teine.
Nii et kui inimene on päästetud armust, siis ei saa olla see tegude kaudu, vastasel korral ei ole see enam vaba and, vaid teenitud hüvis või vahetuskaup. Teisest küljest lisavad mõned väiksema usaldusväärsusega kreekakeelsed käsikirjad sellele salmile ühe lisa: „Kui tahad olla Jumala rahva seas tänu tegudele, siis välista arm.” KJV tõlge kasutab Rm 1:6 puhul seda täiendust. Kuid mõte on arusaadav nii pikema kui ka lühema versiooni puhul. Arm ja teod välistavad teineteist.
Paulus armastas armu doktriini, kuna see tähendas palju tema isiklikus elus. Ta teadis, et variserina oli ta pidanud end teistest inimestest oma saavutuste poolest paremaks ning ta ei olnud mõistnud, et patt ei olnud teda teinud ainult eneseõigeks, vaid ta oli olnud ka valmis tapma igaüht, kes tema religioosseid arusaamu ei jaganud. Damaskuse teel nägi ta oma patuprobleemi tõsidust.
Paulus teadis, et ta oli päästetud vaid armust. Sellest ka tema rõhuasetus. Ainult siis, kui oleme näinud oma patuse loomuse sügavust, võime võtta armu vastu nii, nagu seda tegi apostel. Need, kes ei mõista oma patuprobleemi suurust, kipuvad jääma sinna, kus oli Paulus oma variseripäevil.
In English