Üht noortepastorit paluti teismelise Piiblisse lühike pühendus kirjutada. Pastor tahtis selle soovi rõõmuga täita. Ta avas Piibli tiitellehe. Seal seisis juba kellegi poolt kirjutatud salm: „Mina olen Eluleib.” Noor pastor lisas sellele vaid ühe lühikese lause: „Ära lase sel hallitama minna!”
Kas on meil ka vahel selline oht, et võime lasta Eluleival hallitama minna? Või seda aeg-ajalt mitte kasutada või koguni kõrvale panna, selle asemel et sellest süüa, seda „seedida” ja täiesti omaks teha? Kas eelistame vahel teisi „toite”, mille välimus ahvatleb, kergesti seeditav on, aga meile mingit jõudu ei anna?
Võib-olla vähendame oma toiduportsjoni vaid leivaraasukesteni? Või seame endale sisse päris mõned paastupäevad või arendame endid isegi näljakunstnikeks, kes usuvad, et saavad ilma Leivata, Jumalata hakkama?
Jeesus ütles neile, kes Teda otsima olid tulnud: „Ärge hankige rooga, mis hävib, vaid rooga mis jääks igaveseks eluks, mida Jumala Poeg tahab teile anda.” (Jh 6:27) Missugune pakkumine!
Jeesus soovib kõiki, kes seda pakkumist tõsiselt võtavad, rikkalikult õnnistada. Tema tunneb meie elu kõigi meie nõrkuste, hirmude, murede, aga ka lootustega, Tema teab, mida me tõeliselt vajame, mis meile rõõmu ja lohutust toob. Ta pakub meile iseennast kui vaimulikku Leiba meie elu igal uuel päeval!
Meie Issand on meile kõigile mõeldes veel suurema õnnistuse valmistanud – hingamispäeva, terve päeva, mil saame rohkemal määral osa Tema Sõna leivast, lisaks hommikusele sõnumile ka jumalateenitusel koos õdede-vendadega. Tema ise on meile ka selles eeskuju jätnud.
Homme võime tänu ja rõõmuga Tema eeskuju järgida ja Temalt õnnistusi vastu võtta.
Aino Ormus
In English