TEINE PÕHJUS, MIKS MITTE KOHUT MÕISTA

Avaldatud 9.11.2014, rubriik Päeva sõna

Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigem võtkem kohustuseks mitte saada vennale komistuseks või kiusatuseks! Rm 14:13

Siiani on Paulus Roomlastele 14. peatükis välja toonud ühe peamise põhjuse, miks kaasusklike üle mitte kohut mõista – selline kohtumõistmine kuulub vaid Jumalale. Seega ei vastuta inimesed üksteise, vaid Jumala ees. Seepärast tähendab teise inimese üle kohtumõistmine enese asetamist Jumala kohale. See esimene põhjus on tõepoolest tõsine põhjus, miks mitte kohut mõista. Tänases salmis annab Paulus meile teise põhjuse, miks mitte kohut mõista. Teine põhjus tuleneb kristlikust armastusest. Armastuse tõttu usus tugevad usklikud arvestavad oma usus nõrgemate vendade südametunnistuse ja kõhklustega, kes ei ole veel endale selgeks teinud, millised küsimused on pääste jaoks olulised ja millised pole. Paulus rõhutab Roomlastele 14:14–23, et oma usu ja armastuse tõttu on „tugevamad” usklikud hoolsad nõrgemate suhtes, et neid mitte komistama panna.

Paulus arutleb edasi selle üle, et kui on tegemist mingi otsustamisega, siis ärgu see olgu kriitika, vaid pigem otsus teist mitte komistama või kukkuma panna. Paulus kasutab tänases salmis sõna „komistus” (ingl. k. „komistuskivi”). Sama sõna kasutab ta ka 1. Korintlastele 8:9, kus annab sama nõuande seoses toiduküsimusega. Ta märgib, et ebajumalatele ohverdatud liha ei tohiks kristlaste jaoks probleeme tekitada ning jätkab: „Vaadake ainult, et see teie vabadus ei saaks nõtradele komistuseks.” Selle sõna peamine tähendus on jalga millegi vastu ära lööma ja seetõttu komistama.

Sõna teine algne tähendus oli sööt lõksus. Hiljem omandas see sõna lõksu või püünise enda tähenduse. Paulus kasutab neid sõnu sellisel moel, mis näitavad, et kristlane ei tohiks teha selliseid asju, mis tekitavad eelarvamusi, või olla teistele takistuseks, nii et nad kukuvad. Seetõttu peab kristlane elama hoolikalt. Vabadusest hoolimata ei tohi ta teha midagi sellist, kaasa arvatud kohtumõistmine ja teiste hukkamõistmine, mis teeks kahju vennale või õele. See meenutab meile Kristuse sõnu, kui ta ütles: „Aga kes iganes on püüniseks kellele tahes neist pisikestest ... sellele oleks parem, et talle veskikivi kaela riputataks ja ta uputataks mere sügavusse” (Mt 18:6).

Jaga Facebookis