Alp

Eesti keeles tähendab sõna alp midagi või kedagi, kes on edev, rumal või narr. Näiteks võib öelda alp inimene või albid mõtted, viitamaks kellelegi, kes käitub rumalalt või uhkeldavalt.

Piibli raamatutes esineb, vaid ühe erandiga (2Sm 6:20), sõna alp vaid poeesiaraamatutes (Psalmid, Õpetussõnad ja Koguja). Ühesõnaga Taaveti-Saalomoni ajastul. Piiblis antakse sellele sõnale selline tähendus: jultunud, enesekindel, ema põlgav, rumal, valelike huultega, vara pillav, valede tegude kordaja, kergesti vihastuv, ennast hävitav, mõistuse puudumine, tühjade sõnade rääkija.

Tavaliselt tunnevad vanemad sel puhul oma laste pärast suurt muret. Albile on enda ohtlik seisukord arusaamatu, kuigi see on ümberkaudsetele küllaltki nähtav – ka vanematele.

Kõnekeeles me seda sõna eriti kasutuses ei kuule – ilmselt selle negatiivse sisu poolest. See oleks automaatselt negatiivse varjundiga ning tõlgendataks kui solvangut. Albil on endast ülihea arvamus. Kuna ta on maailmale imetlemiseks välja pandud, siis peab iga kriitikanoolt saatma äge vihavaling ütleja suunas. „Alp paiskab välja kogu oma viha, aga tark mees vaigistab teda lõpuks.“ (Õp 29:11)

Sõnal alp on ka üks hea omadus: see ei kuulu automaatselt ühegi inimese juurde. See omadus ei ole kaasa sündinud, vaid valiku küsimus. See kaasneb eneseimetluse ja -ülistusega. Olles aga koos Jumalaga, imetledes Teda, ülistades Loojat – saadab meid alandlikkus, mitte alpus. „Kes loodab oma südame peale, on alp, aga kes käib tarkuses, pääseb.“ (Õp 28:26)

Armas Issand, anna mulle tarkust ja alandlikkust, et ma ei langeks edevuse ja rumaluse lõksu. Aita mul käia Sinu tarkuses ja teha teadlikke otsuseid, mis austavad Sind ja toovad minu ellu head.

Olavi Laur