Auhinnad igaühele

Jumal soovib oma rahvast õnnistada – kõiki, nii juute kui paganaid. Just nagu nägime Rooma 2,9, et ei ole “viletsuses ja ahastuses” soosituid, nii ei ole erapoolikust ka “aus, kiituses ja rahus”. Kõik peavad läbima kohtu. Kõiki vaadeldakse selle alusel, mida nad teinud on (salm 6), kas see on paha (salm 9) või hea (salm 10).

Paulus ei jäta lahtiseid otsi. Ta on rõhutanud läbi 2. peatüki, et patu ja pääste arvestamisel pole vahet juudil ega paganal. Apostel ehitab väidet, mis kulmineerub 3. peatüki teises pooles, milles ta märgib, et kõik (nii juudid kui paganad) on täielikult sõltuvad päästest, mis tuleb kingitusena ja põhineb Kristuse ohvril.

Need, kes leitakse lõpuaja kohtus (Ro 2, 5-6) head tegemas (elamas vastavalt Jumala tahtele), saavad Pauluse sõnade kohaselt “au, kiituse ja rahu” (salm 10). Au ei ole selles kontekstis inimese eneseülistus, pigem Jeesuse teisel tulekul Jumala au jagamine. “Sest ma arvan,” kirjutab Paulus, “et sellesinase ajastu kannatused ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama. Sest kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist.” (Ro 8,18).

“Kiitus”, nagu augi, ei ole samuti inimese saavutus, vaid tunnustus, mis tuleb Jumalalt, kui Ta tasub oma rahvale teisel tulekul. Ta ütleb igaühele: “Hästi tehtud, hea ja ustav sulane; oled ustav olnud pisku üle, nüüd panen su palju üle. Sisene oma Issanda rõõmusse!” (Mt 25,21).

Iga päästetud inimese lõplikuks loomulikuks pärisosaks on “rahu” nii Jumalaga kui ka ligimestega. Selle rahu aluseks on põhimõte, mida Jeesus kirjeldas kahe suure käsuga: armasta Jumalat ja oma ligimest (Mt 22,37-40). Need kaks seaduse printsiipi on huvitaval kombel ka lõpukohtumõistmise alusteks. Just nagu Paulus räägib “usu sõnakuulelikkusest” (Ro 1,5; 16,26), nii räägib ta ka “usust, mis ilmneb läbi armastuse” (Ga 5,6). Kristlase usk on aktiivne vastus Jumala armastusele. Ühest küljest on usuelu elu, mis annab seda armastust edasi teistele.