Jumal soovib oma rahvast õnnistada – kõiki, nii juute kui paganaid. Just nagu nägime Roomlastele 2:9, et ei ole „ahistuses ja kitsikuses” soosituid, nii ei ole erapoolikust ka „kirkuses, aus ja rahus”. Kõik peavad läbima kohtu. Kõiki vaadeldakse selle alusel, mida nad teinud on (s. 6): kas see on paha (s. 9) või hea (s. 10).
Paulus ei jäta lahtiseid otsi. Ta on rõhutanud läbi 2. peatüki, et patu ja pääste arvestamisel pole vahet juudil ega paganal. Apostel ehitab väidet, mis kulmineerub 3. peatüki teises pooles, milles ta märgib, et kõik (nii juudid kui paganad) on täielikult sõltuvad päästest, mis tuleb armuannina ja põhineb Kristuse ohvril.
Need, kes leitakse lõpuaja kohtus (Rm 2:5, 6) olevat head teinud (elanud vastavalt Jumala tahtele), saavad Pauluse sõnade kohaselt „au, kiituse ja rahu” (s. 10, 1968. a tõlge; kirkuse, au ja rahu, 1997. a tõlge). Au ei ole selles kontekstis inimese eneseülistus, pigem Jumala au jagamine Jeesuse teisel tulekul. „Sest minu arvates,” kirjutab Paulus, „ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist” (Rm 8:18, 19).
Kiitus, nagu augi, ei ole samuti inimese saavutus, vaid tunnustus, mis tuleb Jumalalt, kui Ta tasub oma rahvale Jeesuse teisel tulekul. Ta ütleb igaühele: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!” (Mt 25:21).
Iga päästetud inimese lõplikuks loomulikuks pärisosaks on rahu nii Jumala kui ka ligimestega. Selle rahu aluseks on põhimõte, mida Jeesus kirjeldas kahe suure käsuga: armasta Jumalat ja oma ligimest (Mt 22:37–40). Need kaks Seaduse aluspõhimõtet on huvitaval kombel ka viimse kohtumõistmise aluseks. Just nagu Paulus räägib „kuulekusest usule” (Rm 1:5; 16:26), nii räägib ta ka „usust, mis ilmneb läbi armastuse” (Gl 5:6). Kristlase usk on aktiivne vastus Jumala armastusele. Ühest küljest on usuelu elu, mis annab seda armastust edasi teistele.
In English