Rahu üksikkongis II

Sattusin kahekuulisele sõjaväeautojuhtide kursusele, mille ajal püüti mind veenda küll sealiha sööma ja hingamispäevast loobuma, aga keegi ei viitsinud minuga tõsiselt jännata. Siin oli linnakus mitu võimalust lisatoitu hankida ja isegi sõduriports polnud nii täpne kui Ventspilsis. Leiba oli peaaegu vabalt käes ning kala oli sageli mitu tükki, samuti võidja suhkrutki. Pärast kursusi jagati meid väeosadesse. Mina sattusid remondipataljoni. Remontisime autosid, tanke, suurtükke, igasugu liikurtehnikat, hooldasime hoiul olevaid lahingumasinaid jne. Oli suvi ja päike läks hilja looja, nii et enne päikeseloojangut jõudsin auto garaaži ära panna. Laupäeval ma tööd ei teinud, oli küll juttu ja pisut ka ähvardusi, ometigi ei võetud midagi ette, võib-olla ka sellepärast, et olin komandöri autojuhiks määramise järel kohe rääkinud, et ärgu mind pangu, sest ma ei tööta laupäeviti ja nii ei saa komandör ju omi asju ajada. Vastati, pole probleem, komandör oskavat ka ise sõita.

Ühel reedel ei jõudnud ma autot ära panna ja see jäi kasarmu juurde. Hommikul oli komandör võtnud nõuks mind ümber veenda.

„Vii auto ära „parki”!

„Ma ei tee täna ju tööd.”

„Ega sa peagi tööd tegema, vii ainult auto ära ja võid linnaloagi saada, ega see väike sõit su päeva riku!”

Kui ma meelt ei muutnud, muutus kapteni paguneid kandev mees vihaseks. „Olen teinud sulle nii palju järeleandmisi, sa oled hea ja vajalik autojuht, aga oma Jumala pärast häbematult kangekaelne. Kas sa ei tea, et peaksin sind käsu mittetäitmise pärast tribunali alla andma? Sealt lähed distsiplinaarpataljoni, kus juba nalja ei mõisteta. Kui jääd kangekaelseks, lastakse sind lõpuks maha või pannakse eluks ajaks vangi. Miks sa rikud oma noore elu ära? Mõtle oma emale, oma tüdrukule. Kas sa tõesti tahad neile kurbust ja kaotusvalu pakkuda!” Ta läks üha enam hoogu, kui märkas, et ta võim peale ei hakka.

Umbes kahe ja poole tunni pärast tormas ta kabineti uksele, hüüdis korrapidaja ja käskis mu kartserisse toimetada. Tunni pärast anti mind üle kartseri korrapidajale, kes probleemist kuuldes polnud ähvardustega kitsi. Teised kartseris istujad olid sisemistel remonditöödel ja mindki taheti panna prahti kärutama. Loomulikult keeldusin juba teada põhjusel. Vihaselt kihutas kaptenist korrapidaja mind üksikkongi ja sajatas võime, kes tal ei luba selliseid kohe maha lasta. „Aga pea meeles,” karjus ta, „sa ei näe iialgi enam taevast, kui sa ei loobu oma Jumalast!”

Uks klõpsatas lukku ja tunnimehel kästi uksesilmast „seda fanaatikut” jälgida. Ruum oli 2,5 x 1,5 m. Läbi ukse kohal oleva võretatud augu paistis sinna elektrivalgus, tsementpõrand värskelt märjaks kastetud. Keset ruumi oli puust taburet ja ühes seinas midagi riiuli või laua sarnast, millele, nagu hiljem selgus, sai toetada toidukaussi ja joogikruusi.

Lõpuks oli saabunud rahu, ma olin kahekesi oma Jumalaga. Tänasin Jumalat ja hinge täitis rahu, mida on nii raske endas tavaliselt kogeda. Polnud enam mingit muret, nüüd olid asjad üksnes Jumala käes. Millalgi olin istudes uinunud… Oo, milline rahu!

„Kui meie silmad on suunatud Jeesusele, näeme me kaastundlikku Lunastajat. Tema pilgu sära heidab valgust meie teele. Kõikjal, kus valitseb Tema Vaim, valitseb rahu.” („Ajastute igatsus”, lk 96)

Olev Uuk