Selle tekstiga oleme jõudnud Kirja roomlastele põhiargumendi algusesse. Salmis 21 märkasime, et Jumalal on õigus, mis on „ilmutatud ilma käsuta”. See oli vihje sellele, mille kaudu õigust ei saavutata. 22. salmiga jõuame positiivse selgituseni, mida Paulus on soovinud jagada alates 1. peatüki 16. ja 17. salmist.
Selles lõigus ütleb apostel: „Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: „Aga õige jääb usust elama.”
Paulus ei peatu, et oma mõtet selgitada, sest on asju, mis tuleb ära seletada esmalt. Ta soovis selgeks teha, et kõik vajavad Jumala õigust ning seda ei suuda me saavutada inimlikult – ei aita sündimine lepingurahva perekonda ega ka käsu pidamine.
Kuna käsu eesmärk oli patutundmisele toomine (Rm 3:20), ei olnud sel võimet päästa, vaid üksnes süüdi mõista. Kõik, isegi head kirikuskäijad juudid, olid süüdimõistmise all, ilma võimaluseta pääseda.
Peale sellist avaldust võtab Paulus taas käsile varem öeldud rõõmusõnumi õigusest usu läbi Roomlastele 1:16, 17. Nüüd on ta valmis seletama, mida ta sellega öelda soovis. Peaksime kõik hoolega kuulama, kuna meil pole muud võimalust kui ainult helde pakkumine Jumalalt.
Roomlastele kirjutatud kirja oluline sõna on õigus, mis esineb rohkem kui 30 korral, mis on sageduselt teisel kohal 1. Kirjas korintlastele ja Matteuse evangeeliumis, kus seda kasutatakse kuus korda. Fraas „Jumala õigus”, mida sisaldab ka meie tänane tekst, esineb Kirjas roomlastele kaheksal korral ja ainult kaks korda Pauluse ülejäänud kirjades.
„Jumala õigus” või „õigus Jumalalt” võib viidata nii Jumala iseloomule kui ka Tema annile. Roomlastele 3:21, 22 kontekstis on silmas peetud õigust, mille Jumal on valmistanud ja pakub neile, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse. Pauluse jaoks on õigus inimkonna suurim vajadus ning seetõttu seisab see ka apostli hea sõnumi keskpunktis.
In English