Otsustamise aeg

Meie päevade maailm on täis meeletust. Seda nii meestes kui naistes ja see toob nende kohale igavese hukatuse. Mitmesugused huvid ja naudingud täidavad inimeste elu. Nad on kurjusest nii pimestatud, et keelduvad kuulmast hoiatusi ja üleskutseid.

Jumal ütleb maa elanikele: “Valige täna, keda te tahate teenida.” Kõik otsustavad just nüüd oma igavese saatuse. Inimesed peavad märkama aja tõsidust ja lähenevat armuaja lõppu. Jumal ei ilmuta kellelegi, kas selle maailma lõpuni on veel viis, kümme või kakskümmend aastat. Ta ei anna mitte ühelegi elavale olevusele põhjust viivitada ja ettevalmistust edasi lükata. Ta ei luba kellelgi öelda ustavusetu sulase sarnaselt: “Minu issanda tulek viibib,” sest see põhjustaks meile antud võimaluste ja eesõiguste hooletusse jätmist. Igaüks, kes ütleb end olevat Jumala teener, peab Teda teenima iga päev nii, nagu oleks see tema viimane päev. /.../

Täägi inimestele Inimese Poja peatsest tulekust taevapilvedel väes ja aus. Ära lükka edasi seda päeva! /.../

Igaüks meist kannab rasket koormat: kas minu patud on andeks antud? Kas Kristus, koormate kandja, on need ära pühkinud? Kas mu süda on puhas, puhastatud Jeesuse Kristuse õigusega? Häda sellele, kes ei otsi varjupaika Kristuses! Häda igaühele, kes mingil viisil suunab mõtted sellelt teemalt ära ja paneb kellegi hädaohtu unustama. /.../

See suur töö, millest mõtted ei peaks muudele asjadele eksima, on see: meil tuleb kaaluda, milline on meie olukord Kristuse silmis. Kas seisame kindlalt ajastute kaljul? Kas oleme põgenenud ainsasse turvalisse pelgupaika? Pea tõuseb torm, mis oma raevus ei tunne kaastunnet. Kas oleme valmis seda kohtama? Kas oleme üks Kristusega, nagu Tema on üks Isaga? Kas oleme Jumala pärijad ja Kristuse kaastöölised? /.../

Peame omama Kristuse iseloomu. Meil tuleb muutuda südame uuendamise kaudu. See on meie ainus varjupaik. Mitte miski ei või lahutada elavat kristlast Jumalast! RH 27.11.1900