Jumal hoiab I

Olin veetnud suure osa oma lapsepõlvest lastekodus. Nüüd oli saabunud aeg sealt lahkuda. Jäänud oli veel viimane öö. Kui olin õhtul oma noorema õega, kes pidi veel sinna jääma, hüvasti jätnud ja jäin magama, siis nägin ma väga selge unenäo. Istusin akna all ja lugesin raamatut, see oli selline suur ja paks raamat, aga mis raamat see oli, seda ma ei teadnud. Raamat oli põnev ja aken lahti, sest oli suvine aeg. Akna taga väljas oli rahva kisa ja mingi tagumine, mind aga huvitas see raamat sedavõrd, et ma ei vaadanud kordagi välja. Hiljem, kui kõik vaikseks jäi, vaatasin ma aknast välja ja nägin seal suurt risti ja Jeesus oli seal risti löödud. Ja ma küsisin, kas Jeesus on jälle risti löödud ja mõtlesin, et ma päästan Ta sealt ära. Ma hüppasin aknast välja ja äkki oli Jeesus minu juures. Need, kes olid Teda risti löönud, hakkasid uuesti üles meie juurde mäest üles tulema, et mind ja Jeesust kinni võtta, mul hakkas hirmus hirm, aga ma olin Jeesuse juures kui üks väike poiss, hoidsin Tema põlvede ümbert kinni ja küsisin: „Kuhu me nüüd läheme ja mis meiega juhtub?” Aga Tema pani käe mulle pea peale ja ütles: „Kui sa minuga oled, ei juhtu sul midagi.” Ja see on mul tänaseni meeles.

Kui ma Tallinnasse tulin, asusin tööle kristallitööstusesse, see oli minu nooruse ilusaim aeg – tööd oli ja palk oli ka hea. Seda head aega jätkus ainult niikauaks, kui vene väed sisse tulid. Siis algas Vene-Saksa sõda ja moodustati Eesti leegion. Kuna mina ei võtnud mulle sadamas pakutud tööd vastu, viidi mind mobilisatsiooni tulemusena koos teistega Poolasse, Harkovi lähedale Tibizasse, mida kutsuti tol ajal Euroopa põrguks, ma olin seal viis kuud. Siis saadeti meid rindele. Harkovi lähedal olles taganesid Saksa väed ootamatult, meie väeosa jäi sinna ning tõmmati piiramisrõngasse. Nädal aega pidasime küll vastu, toitu meil oli, aga vett ei olnud. Ilma veeta ei suutnud keegi meist süüa, hiljem hakkas kurk kuivama ja me ei saanud rääkida, edasi hakkas rääkides suust verd tulema ja keel pragunes. Siis hakkas olukord üha raskemaks minema, vaenlane piiras meid üha lähemalt sisse ja me arvasime, et õhtuks meid enam ei ole. Kui ma sain aru, et viimased tunnid on tulemas, jäin palvele ja tänasin Jeesust kõige selle eest, mida Ta minu heaks oli teinud. Ja ütlesin, et sündigu minu elus Tema tahtmine.

Kostja Judanov (kirja pandud helisalvestiselt)