Kui Jumal soovib, tahan minna I

Kui ootamatu oli see pöördumine, ei oska öelda. Iga tõeline usklik on ühenduses oma taevase Isaga ja Tema hääl on talle armas, olgu see kuuldav sõnadena või kajagu see südames Tema tahet tundma õppides, loodust uurides… Ananias oli varmas vastama: „Issand, vaata, siin ma olen!” Oo, milline äratundmine! Jumal vajab mind! See võib olla iga Jumala lapse salasoov – saada ülesanne Jumala suures töös. Selle kogemuse edasine kulg räägib aga Ananiase ehmumisest, kui selgub ülesande sisu.

Olen alati uskunud, et minu kohus on täita neid ülesandeid, mida Jumala abiga suudan. Mul on keeruline mõista inimesi, kes põiklevad ülesannetest kõrvale, eriti koguduse töös – ülesannetest, mida nad suudaksid täita. Veelgi raskem on mõista paljusid, kes lasevad endid paluda ja paluda, kuigi ihkavad pakutavat ülesannet, ja siis solvuvad aastateks, kui paluja tüdib ja leiab teise, võib-olla isegi vähem sobiva. Sageli peabki sellepärast vähem võimekam palju vaeva nägema, et täita ülesannet, mis kellelegi teisele oleks palju omasem olnud. Mulle on sageli tundunud, et olen just see teine, aga tänu Jumalale olen siiski oma ülesanded täitnud ja mõnigi on rahule jäänud.

Tundsin seda teravalt aastate eest, kui ühel seminaride nädalal ei ilmunud koosoleku läbiviija kohale. See oli aeg, kui alles tehti arglikke katseid meie ruumidesse kutsuda uusi inimesi. Riik oli veel endiselt ateistlik ja avalikku reklaami ei tohtinud teha. Olin valitud selle koosoleku eest vastutavaks. Olin kindel, et tol ajal meie koguduses töötaval jutlustajal on valmis varuettekanne, kui keegi välja kukub. Kuid siis, vahetult enne koosolekut, keeldus ta pulti minemast ja ma ei tea tänini, kas ta proovis mind või mõtles tõsiselt, aga aeg oli juba mitu minutit üle. Saal oli rahvast täis. Kuna tollane jutlustaja armastas ka ise hilineda ja see oli mind mõnelgi korral tõsiselt häirinud, pidin kohe otsustama, sest rahvast ei saanud lasta pettuda – koguduses, mis peaks peegeldama Jumala iseloomu. Muud väljapääsu ei paistnud, saatsin vaikse hüüde Jumal poole, siis korraldasin väikse ühise palve enne pulti minekut. Võtsin oma Piibli, konspekti mul polnud ju võtta. Nädala moto oli: „Mida ma teen Jeesusega?”

Olev Uuk