Aeg jagamiseks

Kingitusi on vahva saada. Tee ükskord kinki saades katset. Seo pael hästi aeglaselt lahti. Aga paber veelgi ettevaatlikumalt. Samal ajal jälgi silmanurgast kingi toojat. Ta ise on veel suuremas ärevuses kui sina. Ta ootab põnevusega sinu arvamust ja hinnangut kingile/ohvrile. Kui sa vaikid, sunnib ta sind selleks nagu muuseas poetades: „Loodan, et sul sellist veel polnud.” Siinkohal lõpeta katse, vasta talle ta ootust mööda ning sa näed rahulolevat nägu.

Käisin külas üksikul vanal haigel lesknaisel, nagu neid Piiblis palju leida võib. Ta oli väga rõõmus ja tahtis minu tulekuvaeva kuidagi tasuda. Tal ei olnud midagi muud anda (kinkida) kui üks kõhutäis. Mulle pakuti kuivatatud õuntest ja vaarikavartest keedetud teed ja kuivanud leiba, millelt ta hallituse sealsamas maha lõikas. Olin just restoranist tulnud (töötan kokana) ja teate, mõlemad jäime rahule.

Piiblis on palju näiteid andmisest. Kõige ilusam on see, kui antakse südamega. Mõelge natuke lesknaisele, kelle and oli kõigest kaks leptonit. Nüüd vaadake Sakkeust, kes lubas oma hiigelvarast poole vaestele anda ja neljakordselt neile, kellele ta oli ülekohut teinud. Mõlemad toetasid Jumala tööd. Jeesus kiitis mõlemat ja mitte annetuse (kingituse) suurust mööda, vaid südame pärast, mis mõtles anni vastuvõtja peale.

Juhtusin kord kirikus pealt kuulma torisemist: „Muud ei ole kui üks rahajutt: too aga kümnist ja siis anna veel jutluse lõpus ka raha. Mis te röövite vaeseid inimesi!” Talle vastati väga südamlikult: „Aga Jumal on sulle ju nii palju andnud, kas see on siis palju, kui sa Talle natuke tagasi annad?”

Annid, mida Jumal meie käest saab, ei rända tahes-tahtmata läbi kosmoseavaruste Tema kuninglikku aaretekambrisse. Ja mida Ta teekski seal Eesti kroonidega, kui nende eest isegi Maa läheduses tiirleva Kuu peal midagi ei saa? Kui me teame, et meie annid lähevad kiiremas korras evangeeliumi kuulutamise töösse ja seeläbi mõni hing leiab tee Jumala juurde, vaat siis võime olla kindlad, et tõime Taevaisale hea anni, millest Ta rõõmu tunneb.

Üks meie tore usukaaslane kutsus kord üles: „Tule alati kirikusse ja püüa teha see kord kellegi jaoks meeldejäävaks.” Sisuliselt tähendab see pöörata tähelepanu oma kaasvõitlejatele. Miks mitte teha seda läbi kingituse? Isegi kasutuna seisev viiulikeel või vana äratuskella hammasratas või tühi teokarp või mis iganes, kommist rääkimata, võib õigesse pihku pistetuna panna mõne silmapaari õnnest särama.

Mine tea, mida head su lahke meel võib teise südames korda saata.

Aleksei Peetson