LÕPUKS OMETI LAPSENDATUD

Avaldatud 10.7.2014, rubriik Päeva sõna

Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Rm 8:14

Põhjus, miks need, kes liha suretavad, Rm 8:13 öeldu põhjal „elavad”, pole ainult see, et Vaim neid juhib, vaid ka see, et nad on saanud „Jumala lasteks”. Olles saanud „lapseõiguse Vaimu”, on nad osa Jumala perekonnast ning neil on eesõigus pöörduda Jumala kui Isa ja kaasusklike kui õdede-vendade poole.

„Kuid kas pole siis kõik Jumala lapsed, ükskõik, kas nad on kristlased või mittekristlased?” küsib J. I. Packer. „Rõhutatult ei!” vastab ta. „Idee, et kõik inimesed on Jumala lapsed, ei leia Piiblis kuskilt kinnitust. Vana Testament näitab Jumalat kui mitte kõigi inimeste, vaid oma rahva, Aabrahami soo Isa.” Ja Uus Testament lihtsalt konstateerib, et me oleme Aabrahami soost, kui Kristuse vastu võtame (Gl 3:26–29). „Lapseks olemine pole seega universaalne staatus, mis igaühel juba sünniõigusega on, vaid üleloomulik and, mille inimene saab Jeesuse vastuvõtmise läbi. „Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks… kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.” (Jh 1:12, 13). Seega on lapseks vastuvõtmine armu kingitus. See tuleb uussünnina, millest Jeesus rääkis Johannese 3.peatükis. See tuleb, kui inimene võtab usu läbi Jeesuse vastu Päästjana. Ja see tuleb, kui inimene Jumala Vaimu väe läbi otsustab lõpetada enda „Aadamas”-staatuse, millesse ta sündis, ning võtta vastu „Kristuses”-staatuse, mis on võimalik tänu Jeesuse ristisurmale. Need, kes võtavad Kristuse usus vastu, ütleb Paulus, saavad lapseõiguse (Gl 4:5; Ef 1:5). Liiga paljud kristlased on lapsendamise häid uudiseid liiga kaua valesti mõistnud. See ei toimu füüsilise sünniga, kuid leiab aset uussünnil. See on ilus tõde. Usklikke, märgib Johannes, „hüütakse Jumala lasteks” (1Jh 1).

Jumala perre lapseks võtmine muudab meie elu iga külge. Me mitte ainult ei jätka elamist Vaimus, vaid see parandab ka meie suhteid teiste Jumala pere liikmetega. Lõppude lõpuks, on võimatu armastada isa, armastamata Ta teisi lapsi. Või, nagu Ralph Earle tõelist kristlust kirjeldab: „Nad mitte ainult ei kuulu perekonda, vaid ka käituvad vastavalt!”

Kas meie käitume?

Jaga Facebookis