Paulus on jõudnud sinnamaani, kus peab kokku võtma oma varem öeldu. Millise järelduse võime teha juudi rahva seisundist selle info valguses, mis anti peatükkides 9–11? Kuna Jumal ei ole hüljanud oma rahvast (Rm 11:1), mis seisus nad siis on? Tema vastus on, et enamikul rahvast ei olnud tõelist õigust. Asi pole selles, et nad poleks püüdnud. Ükski teine rahvas ei olnud seda nii tõsiselt taotlenud. Nende käsupidamine oli tõeline ime. Nad olid Seaduse suhtes välja töötanud sadu reegleid ja käske. Ainuüksi hingamispäeva kohta käivaid seadusi oli 1520. Igaühe meelest on see tõsine taotlemine. Paulus ütleb, et nad otsisid õigust, kuid nad olid valinud vale tee. Kuid nagu apostel märgib, ei langenud kõik sellesse lõksu. Mõned neist – keda ta kutsub valituteks – leidsid õige tee õiguseni.
Ja mis eristab äravalituid enamikust kaasjuutidest? Kontekst ütleb, et vastus asub eelmises salmis (s. 6): on kaks teineteist täielikult välistavat teed – arm ja teod. Valitud on need, kes mõistavad oma võimetust patu suhtes ning võtavad usus Kristuse vastu. Teised otsivad õigust inimlike pingutuste kaudu ning kukuvad läbi. Paulus ütleb, et viimane grupp on „paadunud”. Kuidas nad selliseks muutusid? Samamoodi kui vaarao 2. Moosese raamatus, millele Paulus viitab 9. peatükis. Nad on paadunud mitte seetõttu, et Jumal oleks nad ära lükanud – mida Ta polnud Rm 11:2 põhjal teinud –, vaid seepärast, et nad ei võtnud Jumala õigust vastu. Nagu SPA Piiblikommentaar Rm 11:8 kohta ütleb: „Kui inimene tõrjub jätkuvalt armu, siis Jumal, kes ei sunni kedagi vastu tema tahtmist, jätab inimese kannatama oma põikpäisuse loomulikke tagajärgi.” Üks nendest tagajärgedest on paadumine. Moffatt tõlkis selle sõna „tundetuks muutunud”. Paulus toob salmides 8–10 ette ka muud tagajärjed, nagu tuimuse vaim, õnnistuste muutumine hädadeks, vaimuliku silmavaate tuhmumine ja selja kõverdumine lõputute Seaduse teel õiguse saavutamise katsete koorma all. Pole ime, et nende tagajärgede pärast pakub Paulus armu mitte ainult juutidele, vaid kõikidele.
In English