Kolm erilist sõna

Rooma 1, 7 lõpetab Paulus oma tervituse Rooma kogudusele. Kuid kolmes viimases sõnas leiame mõtted, mis on tähtsad edasise kirja lugemisel.

Esiteks on sõna “arm”, mida Paulus kasutab kirjas roomlastele enam kui 20 korda. Kristlikus tähenduses on arm Jumala pääste kingitus meile. Rooma 6, 23 teeb selgeks, et pääste on kingitus: “Patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Jeesuses Kristuses, meie Issandas.” Jumal ei anna meile oma armastuses seda, mida oleme ära teeninud (surma), vaid mida me ei ole ära teeninud (igavese elu). See on arm.

Teine sõna on “rahu”. Pauluse arvates on rahul tihe seos armuga. Seepärast kirjutab ta Rooma 5, 1, et kuna “me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.”

Rahu on ilus Uue Testamendi sõna. Paganlikule maailmale esimesel sajandil tähendas see sõja puudumist. Aga Uues Testamendis on sellel sõnal positiivne tähendus, olles seotud heebrea mõistega shalom. Heebrealased ja Uue Testamendi kirjapanijad mõtestavad rahu mitte niivõrd rahutuste puudumisena, vaid kui positiivsete õnnistuste kohaloluna.

Pauluse tervitustes järgneb sõnale “arm” alati “rahu”. Vaid Jumala arm võib tuua inimsüdamesse igavikulise rahu.

Kolmas suur sõna meie tänasest tekstist on “Isa”. Läbi kogu Uue Testamendi tähendab see sõna Jumala armastust ja õrna hoolitsust iga oma lapse eest. Jumal ei ignoreeri meie hädasid. Meie Isana on Ta aktiivselt meie poolel ja hoolitseb meie eest tõelise isa armastuse tugevusega. Jumala isaks olemine kulmineerub Rooma 8. peatükis, kus Paulus räägib kristlaste saamisest Jumala perekonna liikmeteks. Kui see toimub, ei ole miski võimeline meid lahutama Jumala armastusest Jeesuses Kristuses (Ro 8, 39).

Pauluse poolt “armu” ja “rahu” kasutamine tervituses polnud midagi uut. Leiame need sõnad õnnistusest, mida Aaron kasutas israeliitide õnnistamiseks.

“Jehoova õnnistagu sind ja hoidku sind! Jehoova lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Jehoova tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu!” (4Mo 6, 24-26).