Andestus

Me kõik oleme eksinud. Oleme valmistanud oma sõnade või tegudega kaasinimestele valu. Oleme mõttetult kulutanud aega ja energiat, mille Jumal on meile andnud. Oleme suhtunud kergelt Kristuse suurde ohvrisse. Ja üsna tõenäoliselt eksime veelgi niikaua, kuni meil elupäevi selle maa peal on. Ometi on Jumal meile andestanud ja tahab jätkuvalt andestada. Ta ütleb: „Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.“ (Js 1:18) Kui suur on Jumala arm! Nii nagu tähendamissõnas, mille Jeesus pärast Peetrusele vastamist rääkis (Mt 18:23-35), ei suudaks me mitte kunagi maksta oma võlga, kuid Jumal on kinkinud andestuse. Jeesus tegi selle väga selgeks, et ka meie suhtumine teistesse peaks olema selline nagu Jumala suhtumine meisse.

Teades ja kogedes, et meile on andestatud, saame lasta minna kõigel vihal ja pahameelel, mida võiksime kellegi vastu tunda. Keegi on väga hästi öelnud, et andestamatus on nagu ahel, mis on seotud teise inimese jala, aga meie kaela külge. Kuhu iganes ta läheb, mida iganes ta teeb, me ei saa muudmoodi, kui tema peale mõelda. Me ei saa siis muudmoodi, kui mõelda sellele ülekohtule, mis ta meile on teinud. Kuid Jumal tahab meid sellest vabastada. Andestamine algab meie otsusest, aga lõplik tervenemine võib võtta hulga aega. Mõnikord võime kogeda, kuidas haavumise tunded taas üles kerkivad, siis on vaja paluda Jumalalt jõudu uuesti andestamiseks. Kaastunne teise inimese vastu aitab andeks anda.

Selle kõige juures tahaks küsida, kuidas jääb siis õiglusega. Ma usun, et Jumal on meile kõigile andnud ka õiglusetunde. Kas lasemegi teisel inimesel jätkuvalt oma õiglustundel tallata? Jeesus ütles: „Kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks!“ (Lk 17:3 ja Mt 18:15) Sageli on aga lihtsam rääkida seljataga kui inimese endaga. Või siis lastakse rääkima minnes tunnetel üle keeda. E. White kirjutab: „Ärge andke eksijale põhjust heituda. Ärge laske variserlikul karmusel oma vennale haiget teha. /…/ Kui räägite omaenda sõnu, suhtute ükskõikselt või ilmutate kahtlust või usaldamatust, võib see osutuda hinge hävinguks. Ta vajab venda, kellel on Vanema Venna kaastunne, et puudutada tema inimlikku südant.“ (Kristuse tähendamissõnad, 250)

Eestlastel on üks hea vanasõna: aeg parandab kõik haavad. Mis täna tundub andestamatult suure probleemina, võib kümne aasta pärast tunduda tühiasjana. Hea on siis meeles pidada, et Jumalal on täiuslik õiglus ja täiuslik arm. Usaldame Teda.

Armas Jumal, aita mul andestada nii, nagu Sina oled mulle andestanud. Vabasta mind kõigest vihast ja kibedusest. Anna mulle kaastunnet ja tarkust kohelda teisi armastusega, usaldades Sinu täiuslikku õiglust.

Alla Nõmmik