Kohtumõistmine ilma seaduseta

Esmapilgul võib tänane tekst tunduda natuke segasena. Phillips`i tõlge aitab meil seda natuke selgemalt näha: “Kõik, kes on patustanud ilma seadust tundmata surevad ilma seaduseta; ja kõik, kes patustavad seadust tundes, nende üle mõistetakse kohut vastavalt seadusele.”

Et aru saada, mida Paulus öelda tahab, peame meenutama konteksti. Rooma 1. peatükis arutles Paulus kurjade paganate üle õiglasest kohtumõistmisest. Siis 2. peatüki esimeses pooles tõi ta välja revolutsioonilise mõtte, et moralistidest juudid olid samamoodi süüdi nagu paganadki ja pidid minema Jumala kohtu alla.

See oli juutide jaoks revolutsiooniline idee. Kas nad polnud Jumala eriline rahvas? Kuigi Paulus usub, et nad olid Jumala kutsutud rahvas, ei tähenda see, et nad oleksid vabad patust või selle karistusest. Siin seisavad nii juudid kui paganad samal pinnal, sest nagu loeme Rooma 2, 11, Jumalal ei ole soosikuid.

See soosingu puudumine tekitab Pauluse-aegsete juutide seas vastumeelsust. Üleüldse, juutide ja paganate vahel valitseb suur erinevus. Juutidel on Jumala seadus. See tõestab, et nad on Tema lemmikud ja mingil juhul ei saa Ta mõista nende üle kohut samamoodi nagu paganate üle.

“Vale!” väidab Paulus. On tõsi, et me ei saa süüdistada paganaid üleastumises seadusest, mida neil ei ole kunagi olnud. Kuid samuti on tõsi, nagu Paulus väitis Ro 1, 19-20 ja väidab Ro 2, 15, et Jumal on ilmutanud neile teadmise õigest ja valest. Jumal mõistab kohut selle enda antud teadmise põhjal. Seega Jumal uurib neid, kuidas on nad vastanud Tema antud ilmutusele.

Sama käib ka juutide kohta. Kuid neil on kohtumõistmiseks laiem alus. Neil ei ole mitte ainult üldine ilmutus läbi südametunnistuse ja looduse nagu paganatelgi, vaid neil on ka Jumala eriline ilmutus kirjutatud Seaduse näol.

Seega peab iga inimene vastutama selle valguse eest, mis Jumal talle andnud on. Teisest küljest, keegi ei pea kandma vastutust selle eest, mida ta ei tea.

Meie Jumal, hoolimata maailma keerukusest, on tõesti lihtsalt Isa, kellel ei ole soosikuid. Pole ime siis, et Ilmutuse raamatu lauludes ülistatakse Tema kohtumõistmise õiglust ja tõelisust (Ilm 19, 1-2).