Lootusrikkana tuulte ja tormide käes

Adventistlikus identiteedis on kaalukas rõhk sõnapaaril suur võitlus. Mitte ainult seepärast, et oleme kõik mitu korda sama pealkirjaga raamatut lugenud, vaid mõtte tõttu, mida see sõnapaar endas sisaldab. Usume, et meie maailm eksisteerib hetkel seepärast, et suur võitlus ei ole veel lõppenud. Kõik detailid sobivad oma kohale, kui mõistame, et lõpuks – siis, kui lahingud on peetud – võib universumi Issand Jeesus Kristus taas saabuda, et oma rahvas, kes on kannatanud ja vaeva näinud, koju viia, kuhu nad on juba pikka aega igatsenud.

Kui jälgida, kuidas adventrahvas igast sündmusest kindla ajamärgi välja loeb, mis kõige maise lõppemisele ja taevase lähenemisele viitab, paneb see mõnikord isegi veidi muigama. Alati ei olegi need ajamärgid nii kindlad, kuid oluline on see, et me ei ole raugenud ootamast. Silmad on tõstetud taeva poole ja sedasi piideldes võivadki mõned järeldused ehk liiga kiired olla. Eks pea iga looduskatastroofi ajal on Jumala rahvas (ja kindlasti ka paljud teised) mõelnud, kas nüüd ongi aeg... Kuid veel mitte.

Meiegi oleme Eestimaal kogenud selliseid loodusnähtusi, mida vähemalt meie piirkonnas võiks katastroofiliseks pidada. Tuul puhub ennenägematu jõuga, maad räsivad keeristormid ja trombid, mis äkki tulevad ja niisama kiiresti ka kaovad. Ümberringi lööb välku isegi ööpimedust valgustades ja müristab nii, et tekib koolipoisi tunne, kes direktorihärralt pahandada saab.

Ühel sellisel ööl ärkasin üles, kuna kuulsin, et tuul hakkab tõusma ja meie avatud akent liig ägedalt kõigutama. Tõusin, et aken koomale lükata, kui äkki käis hirmus suur kärgatus ja lõi just sellist välku, mis valgustas ruumi täielikult. Jäin siis aknale vaatama. Tuul tõusis ja sadama hakkas nagu oavarrest, vesi suundus maha suisa lainetena. See ei olnud vihm, vaid taevase vee langemine maa peale. Ja siis nägin, kuidas otse meie pea kohalt lendasid maha meie maja katuse eterniidiplaadid. Kergesti ja pikalt hõljudes...otse minu auto peale. Kuulsime, kuidas vanaema teisest toast appi hüüdis. Tuul tahtis tema toa akna eest ära puhuda. Nii me võitlesime selle loodusstiihiaga, kuuldes, kuidas meie toas hakkas vesi läbi katuse sirisema. Ja siis see kõik kadus. Tuul vaibus ja vihm jäi tasemaks. Naelutasin vanaema toa akna kinni ja oma toas panime umbes kaheksasse kohta kausid ja potid. Lõpuks sain endale ka prillid ette ja nägin, et need plaadid ei olnudki nii õhkõrnalt lennanud: auto klaasid olid katki ja plekk mõlgitud. Vanaema ohkas aga sama, mida kindlasti paljud: ongi lõpp lähedal.

Mina sain oma autole uue tagaklaasi ning ka majakatus sai parandatud, kuid tekkis üks mõte. Kui käes on viimased nuhtlused, siis peaksid ju Jumala omad puutumata jääma. Miks aga naabrimehe auto terveks jäi ja minu oma pihta sai? Selge on see, et sellised sündmused peaks ikka panema oma südant läbi katsuma, kuid mu silme ette kerkis siiski teatud pinge, mis võib tekkida usklike südamesse iga sündmusega, mis ajaliselt meid tõepoolest lõpule lähemale viivad: kas mina olen Jumala kaitse all? Ees ootavad suured läbikatsumise ajad, suurim neist minu südames. Kahtlused, küsimused, kartus on kõik selle suure võitluse osa, kuid peamine on, et me oskaksime lootuses ikka Issanda poole vaadata, Tema tuleb pea. Ärgu olgu meie hüüatus kurjakuulutav: „Lõpp on lähedal!”, vaid üheskoos Johannesega: „Tule, Issand Jeesus!”

Lauri Beekmann