Lunastus ei ole automaatne. See tuleb vastu võtta. Sel on ka oma tingimus, mille kohta eile lugesime – usk Jeesusesse Kristusesse. Tänane tekst tugevdab seda veelgi. Õigus on „kõigile, kes usuvad.”
Kuid mis on usk? Mis on see, mida me Pauluse arvates nii väga vajame? C. K. Barret aitab meil uuritava kirja kontekstis mõista, et usk on „kõige paremini defineeritav kui inimese enesekindluse ja enesepiitsutamise vastand – katse luua korralikud, seaduslikud (nii moraalsed kui religioossed) suhted Jumalaga. Selle asemele, et keskenduda enda tegudele, suunab usk kogu oma lootuse Jumalale, eriti päästele Jeesuse Kristuse kaudu.”
Piibellik usk hõlmab endas nii uskumist kui ka usaldust, mis rajaneb usule. Nii nagu esimene samm patu suunas tähendas Jumala mitteusaldamist (1Ms 3:1–6), nii on ka esimene samm Tema suunas usaldav usk. Usk haarab kinni faktist, et me peame usaldama Jumalat, sest Teda huvitab meie heaolu, ning ka seetõttu, et midagi muud nii usaldusväärset polegi olemas.
Peame märkima, et piibellik usk on alati absoluutne ning mitte kunagi mõõdukas. Seetõttu saab James Denney öelda, et usk on palju enam kui seaduslike korralduste aktsepteerimine: „see on ainsa lootuse panemine Päästjale ... See tähendab kõigest muust loobumist ja Kristuse usaldamist.” Usk on „kirg, millest on haaratud kogu inimene, kes loovutab enese tingimusteta Päästjas avaldunud armastusele.”
Ellen G. White räägib samast asjast: „Usk on Jumala usaldamine – uskumine, et Tema armastab meid ja teab kõige paremini, mis on meile hea. See juhib meid valima Tema, mitte enda teed. Meie teadmatuse asemele tuleb Tema tarkus, meie nõrkuse asemel Tema jõud, meie patususe asemel Tema õigus” (Ed 253).
Issand, aita mul täna loobuda oma teest ja valida Sinu oma. Aita mul hüljata eneseusaldus ja panna kogu oma usk Sinu peale. Aita mul mõista, et Sinu tee on ainus ning ilma Sinu ja Kristuse kingituseta pole mul mingit lootust. Aita mul vastu võtta lunastuse ainuke tingimus. Tänan Sind õiguse eest, mille Sa oled valmistanud kõigile, kes usuvad.
In English