Me armastame rääkida. Igal inimesel on midagi öelda. Jaakobus lisab ennast selle probleemi käes vaevlejate hulka, kuna ta ütleb, et „ükski inimene ei suuda taltsutada oma keelt” ning ta kasutab sõna meie. Keel on tõesti üks kärsitu pahategija. Kui palju kordi olen ma oma keelel lasknud käia enne, kui mu aju on üldse tööle jõudnud hakata. Kui palju kordi olen ma rääkinud asjadest, mis minu enese arust on kindlad, enne kui olen võtnud vaevaks kontrollida, kas see on tõsi. Kui palju kordi olen ma rääkinud asju, mis on tõsi, aga mida kellelgi pole tervistav kuulda.
Kas on see meie keel, millega me Jumalat kiidame, nii mõneski teises olukorras neednud kaasinimesi, kes on loodud Jumala sarnaseks? Jaakobus ütleb, et tema keel on.
Jaakobus toob kaks väga ilmekat kujundit, võrreldes keelt hobuse suitsetega ja laeva tüüriga.
Need, kes on tõsisemalt ratsutamisega tegelenud, teavad, mida see suitsete asi tähendab. Kui kaotada ühe elava loomuga hobuse üle kontroll, siis hoia piip ja prillid!
Kujutle, et suur laev kihutab ja tüürimees on kaotanud kontrolli tüüri üle. Vaatamata selle laeva suurusele ja jõule oleks olukord abitu.
Kui sa ei lase Jumalal kontrollida oma keelt, kontrollib keel sind. Elu on siis nagu perutaval hobusel või tüürita laeval.
Ivo Käsk
In English