Ela teiste päästmiseks

Patt, millele suurel määral andutakse; mis lahutab meid Jumalast ning tekitab nii palju nakkavat vaimulikku korratust, on isekus. Issanda juurde saab tagasi pöörduda ainult enesesalgamise kaudu. Iseenesest ei suuda me midagi. Kui aga Jumal meile jõudu annab, võime elada selleks, et teha head teistele ning selle kaudu hoiduda isekuse pahest. Meil ei tarvitse tingimata minna kaugetesse paganamaadesse, et näidata oma soovi pühendada kõik Jumalale kasulikus, omakasupüüdmatus elus. Peaksime tegema seda koduses ringis, koguduses, nende seas, kellega suhtleme ning kes on meie kolleegid. Päris igapäevase elu toimetustes tuleb enese mina ära salata ning see alistada. Paulus võis öelda: „Ma suren iga päev.” (v.t.) See ongi see igapäevane suremine enese minale argipäevastes väikestes toimetustes, mis meid võitjaks teeb. Peaksime igatsusest teistele head teha enese mina unustama. Paljude juures puudub otsustav armastus teiste vastu. Selle asemel, et ustavalt oma kohust täita, otsivad nad iseenda soovide rahuldamist.

Jumal on kõigile oma järelkäijaile selgelt öelnud, et nende kohus on olla õnnistuseks teistele nii oma mõju kui vahenditega. Otsigem tarkust Temalt, kes võib anda jõudu teha kõikvõimalik, et ülendada nende mõtteid ja tundeid, kes meie mõjusfääri satuvad. Töötades teiste heaks, kogeme rahuldust ja seesmist rahu, mis on küllaldaseks tasuks. Kui meid ajendavad kõrged ja õilsad motiivid teistele head teha, siis leiame tõelise õnne igapäevase elu paljude kohustuste ustavas täitmises. See toob kaasa rohkem kui maise tasu. Panevad ju inglid tähele iga ustavat, omakasupüüdmatut kohuste täitmist, ning see särab kord meie elu aruandes.

Taevas ei mõtle keegi iseendale ega otsi omakasu. Kõik otsivad puhtast, siirast armastusest teiste taevaste olevuste õnne. Kui soovime kord rõõmu tunda taevasest ühiskonnast uueks loodud Maal, peame juhinduma taevastest põhimõtetest juba siin. 1 TA 191, 192

Suurim asi, mida võime siin maailmas teha, on anda au Jumalale, elades nii, nagu elas Kristus. 6 T 439