Jumal hoiab II

Kui ma palve lõpetasin, oli minu selja taga üks meie ohvitseridest, kes küsis, kas ma seda kõike usun ka. Ma ütlesin, et usun küll. Siis ta küsis, kas ma usun ka, et Jumal mind siit päästab. Ütlesin, et kui see Tema tahe on, siis päästab ka. Selle peale arvas ohvitser, et uskuda ei maksa. Meile teatati, et luure on avastanud piiramisrõngas nõrga koha, mille kaudu meil ehk õnnestub piiramisrõngast välja saada. Minuga vestelnud ohvitser sai lähemate minutite jooksul surma. Meile antigi taganemise märguanne ja, kasutades suitsurakette, hakkasime ükshaaval kaevikutest välja jooksma. See oli üsna raske taganemine ja vahepeal tuli mul ka ühte haavatut kaaslast aidata. Edasi joostes kohtusin kahe mehega, kes endi vahel ühte jalast haavatut tassisid, kui nemad olid minu lähedal, käis tohutu kõva kärakas ja need mehed said surma, mina pääsesin vaevu, olin üleni liiva, sodi ja mingit kleepuvat massi täis. Kuigi ma hästi rääkida ei saanud, hüüdsin nii kõvasti kui sain: „Jeesus, sa hoiad mind!” Panin tähele, et kuulid ja granaadid vihisesid ümberringi, see oli nagu üks põrgu. Seljataha vaadates nägin mehi juba käsipidi koos võitlemas, panin jooksuga tulema ja kordasin ise joostes: „Jeesus, Sa hoiad mind! Jeesus, Sa hoiad mind!” Kui ma enam joosta ei jaksanud, märkasin, et olen piiramisrõngast väljas.

Olin täiesti üksi, eemalt paistsid küla varemed ja ma mõtlesin, et pean sinna jõudma, ehk saan sealt juua. Kui ma sain aru, et olin pääsenud, hakkasin üle kere värisema ja nutsin kui väike laps. Kuna küla kaev oli katki, jäin ühe põõsa alla magama. Ma ei tea, kui kaua ma seal magasin, aga siis kui ma ärkasin, tundsin Vermachti supi lõhna. Mulle anti juua ja süüa ja ma läksin endast teada andma. Mind oli juba surnute nimekirja pandud. Vaatasin oma riideid, need olid täiesti räbaldunud, ometi olin ise täiesti terve, tugev plahvatus oli mind vaid kurdistanud, selle tõttu kuulsin nüüd ühest kõrvast. Ohvitser, kes mind vastu võttis, ütles, et ma haisen nagu laip, selle peale tegin ma oma mundri nööbid eest lahti ja märkasin, et plahvatuse tulemusena oli mu kraevahe kellegi jäänuseid täis, see oligi selle hirmsa haisu põhjustanud.

Mind raviti terveks ja peale seda sattusin ma varupolgu juurde kingsepaks. Varupolgu mehed aga pidid staabi juures valvet ka pidama. Ükskord oli minu kord vahti minna, aga ma tundsin ennast väga halvasti. Mul olid külmavärinad ja pea valutas. Mind saadeti siiski vahti. Kuna mul oli väga paha olla, vajusin ma vahis kokku. Ülemus, kes tuli vahimehi kontrollima, pidi mind vahis magamise eest maha laskma. Õnneks oli mul kiiver peas ja kuul ei tabanud pead. Hiljem sai see mees aru, et ma ei jäänud vahis magama, vaid olin haige. Välihospidali jõudes mõõdeti mul palavikku 41,8 kraadi. Minu haiguse ravi osutus pikaajaliseks, sellele järgnes veel ka kosumislaager Alpides. Peale seda sain ka kuu aega puhkust ja võisin koju sõita. Tallinnasse tulles kohtasin tuttavaid, kellest üks ütles: „Küll on hea, et sa sadamas töökohta vastu ei võtnud, sadama laskemoona ladu lendas õhku ja sina oleksid praegu surnud olnud!”

Kostja Judanov (kirja pandud helisalvestiselt)