Kui Jumal soovib, tahan minna II

Hiljem olen seda pidanud oma elu ainsaks „päris jutluseks”, sest enamasti segunevad meil jutlused piiblitunni elementidega, mitte et see halb oleks, aga siis pole need enam žanrilt jutlused. Paljud arvasid, et olin just nii planeerinud ja arvestanud seda koosolekut ette valmistades, aga ma ei osanud mõeldagi vähekogenud koguduseliikmena astuda üles nii vastutusrikkal nädalal. Jumal kasutab olukordi, et meid endale lähemale tõmmata. Ei, see pole alati särav rõõmuhetk. Enamasti on see põlvi nõrgaks võttev ja selga märjaks tegev pingutus nii otsuse hetkel kui ka ülesannet täites.

Midagi sellist tundsin, kui mulle tehti ettepanek astuda ühe väikese koguduse pastori kohale. Minul, kellel peaaegu polnud vaimulikku haridust (nagu enamikul tolle aja pastoritel), polnud ka erilist koguduse juhtimise kogemust. Pisut hingamispäevakooli juhtimist ja vanemdiakoni kohustusi. Minna kogudusse, kus pole kogudusevanemat ega kojameest, isegi mitte koristajat? „Kui sina ei lähe, siis jääb see kogudus ilma pastorita.”

Tol ajal polnud üldiselt kombeks panna pastorit mitme koguduse peale, nagu praegu sageli tehakse. Eks siis olid ka liikumistingimused teised. Nii ma tundsin otsekui vastutust mulle tollal veel tundmatute inimeste ees ja andsin nõusoleku minna. Minna, et tõusta koguduse ette kõnelema põlvede ja käte värinat alla surudes, sarnase pinge all viia läbi oma esimest pühaõhtusöömaaja talitust, lahutades kogudusest esimest inimest, kes ei tahtnud lasta Jumalal oma elu seada kooskõlla Jumala lapse käitumisnormidega. Nii algas üks periood, kus kuni tänaseni on ikka olnud vaja end kokku võtta, et vastata Jumala kutsele, täitmaks erinevaid ülesandeid.

Eksivad need, kes arvavad, et vastutuse kandmine on muutunud harjumuseks või et see tuleb ilma kogu oma olemust pingutamata. Kui jätta südametunnistuse märguanne kõrvale, siis oleks tuhat korda lihtsam istuda kirikupingis lihtsalt oodates, mida pakutakse, ja öelda „aamen” või ehk oleks isegi lihtsam arvustada tegijaid kui olla tegija.

Mida teed sina, kui Jeesus hüüab sind? Kas valid pingutuse või lähed lihtsama vastupanu teed, et särk poleks õhtuks higist läbimärg ja jalad ei väriseks veel kodus põlvitadeski?

„Vastutus minna välja seda ülesannet täitma lasub mitte ainult ordineeritud jutlustajatel. Igaüks, kes on võtnud vastu Kristuse, on kutsutud päästetööle oma kaasinimeste heaks. „Ja Vaim ja pruut ütlevad: „Tule!” Ja kes seda kuuleb, öelgu: „Tule!”” (Ilm 22:17) Ülesanne seda kutset teistele edasi anda lasub tervel kogudusel. Igaüks, kes on kuulnud kutset, peab seda edasi andma nii mägedelt kui orgudest, öeldes: „Tule!”” („Apostlite teod”, lk 72)

Olev Uuk