Järgi Suurt Eeskuju

Oma maist missiooni kirjeldades ütles Jeesus: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkita-nud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhu-tuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat“ (Lk 4:18, 19).

Kas me oleme Kristusega nii lähedaselt ühte sulanud, et võime esindada Tema tööd ja järgida Tema eeskuju? Tema töö andis Ta missioonile eripära, näidates, et see oli Jumalast määratud. Iga sõna ja teoga ilmutas Ta õrna kaastunnet, armastust ja halastust. Kõige vaesemad ja madalamad ei kartnud Talle ligineda. Ta mär-kas alati väikesi lapsi ning lapsed olid Temast kütkestatud.

Meie Päästja sõnad olid selged ja kindlad. Ta ei hoidnud tagasi ühtki tõesõna, vaid kõneles tõde veenva tõsidusega. Kui Ta rääkis, tulid masendunud lähemale ning said lootust ja julgustust. Ta oli taeva Vürst. Ta ei öelnud kunagi ühtki sõna, et põhjustada väri-sevale, tundlikule hingele asjatut valu. Ta vaatas kurbusega neid, kes hülgasid Tema ja Ta sõnade valguse ning ütles: „Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu“ (Jh 5:40).

Kristus on Tee, Tõde ja Elu. Tema elu siin maa peal oli ennast-salgav elu. Ta lohutas ja julgustas kõiki, kes tulid Tema juurde kergendust otsima, sest nad kõik olid Tema silmis väärtuslikud. Ta kandis endas kogu aeg jumalikku väärikust, kuid siiski kum-mardus Ta õrna tähelepanuga iga Issanda pere liikme juurde. Ta tuli, et seista inimkonna eesotsas, andmaks kõigile, kes Temasse usuvad, meelevalla saada Jumala poegadeks ja tütardeks. Niisugu-ne on eeskuju, mida peame järgima. Kui seda oleks järgitud, siis ei saaks vaenlane nii suurt tähelepanu ja lugupidamist end Kristu-se järelkäijateks nimetavatelt inimestelt; nad järgivad tegelikult Saatana kavalusi. Jumal saatis oma Poja maailma, et need, kes Temasse usuvad, ei peaks hukkuma, vaid saaksid igavese elu. Te-ma järelkäijad peavad ilmutama igas oma toimetuses rangeimat ausust, õigust ja rikkumatust.

Alaku töö siiralt, uue meeleparanduse ja iseloomu muutusega. – Käsikiri nr 53, 11. mai 1905, „Seitsekümmend korda seitse“.