JEESUST EI HÜLJATUD

„Saatan kujutab Jumala armastuse seadust isekuse seadusena. Ta väidab, et meil on võimatu täita käsunõudeid. ... Jeesus pidi selle pettuse paljastama. Meie sarnase inimesena tuli Tal näidata sõnakuulelikkuse eeskuju. Sellepärast võttis Ta enda peale meie olemuse ja elas läbi meie kannatused. ... Ta talus iga katsumust, millesse meie satume. Ta ei kasutanud enda heaks mingit väge, mida meile ei pakutaks. Olles inimene, kohtas ta kiusatusi ning võitis Jumalalt antud väes. ... Tema elu tunnistab, et ka meil on samasugune võimalus olla sõnakuulelik Jumala käsule.“ – Ajastute igatsus, lk. 24.

Kuidas elas Jeesus Jumalale sõnakuulelikku elu? Toetudes ülalt tulevale Jumala väele ja mitte sellele, mis oli Ta enda sees. Tema enda nõrk inimlik jõud ei oleks olnud piisav. Ta elas, toetudes teisele jõule, täpselt niisamuti nagu sina ja mina võime elada. Jeesus ütles Jh 5:30: “Mina ei saa iseenesest midagi teha.”

Jeesuse elu oli elu, mis tulenes ususuhtest oma Isaga. See oli võimas demonstratsioon sellest, mis on kättesaadav meile kõigile. Isegi oma imetegusid ei teinud Jeesus sugugi mitte oma jumalikust väest. Need sündisid läbi usu ja palve (samas, lk. 536), läbi Jumala väest kantud inglite teenistuse (samas, lk. 143).

Vaadates lähemalt Jeesuse elu ning leides Teda võitlemas Ketsemani aias, kus Ta higi langes verepiiskadena maapinnale, võib nii mõnigi meist järeldada, et sellest hetkest alates pidi Jeesus üksi hakkama saama. Kuigi kogu ülejäänud elu oli Tal võimalus toetuda Isa jõule, siis Ketsemanist alates oli Ta üksi. Luuka 22:43 ütleb meile, et üks ingel laskus taevast aeda ja julgustas Teda. Kui Jeesus ristil olles hüüdis: “Mu Isa, mu Isa, miks oled sa mind maha jätnud?” näib meile kindlalt, et siit alates oli Ta üksinda. Tegelikult aga olid Jumal ja inglid ka risti juures (samas, lk. 754). Jeesus ei tundnud, et Isa oli Tema juures. Ta tundis end hüljatuna. Kuid Jumal oli seal, Kristuses, lepitades maailma endaga.