Kristuse elu puudutas inimesi

Meie Päästja ei elanud oma avalikule teenistusele eelnenud aastatel salapärases eraldatuses. Ta elas oma vanematega Naatsa-retis ja töötas koos Joosepiga puusepaametis. Tema elu oli lihtne, ilma igasuguse ekstravagantsuse või uhkeldamiseta. Kui saabus aeg avaliku töö alustamiseks, hakkas Ta kuulutama kuningriigi evangeeliumi. Töös säilitas Ta harjumuste lihtsuse. Ta valis oma abilised ühiskonna madalamatest klassidest. Tema esimesed jüng-rid olid tagasihoidlikud Galilea kalurid. Tema õpetus oli nii liht-ne, et väikesed lapsed mõistsid Teda ning neid kuuldi hiljem Te-ma sõnu kordavat. Kõik, mida Ta ütles või tegi, oli võluvalt liht-ne.

Kristus oli hoolikas vaatleja, kes märkas paljusid asju, mille tei-sed tähelepanuta jätsid. Ta oli alati abivalmis, alati valmis lootuse-tutele ja leinajatele kõnelema lootuse ja kaastunde sõnu. Ta lasi rahvahulgal enda ümber tungelda ega kaevelnud, kuigi vahel tõsteti Ta jalad maast lahti. Kui Ta kohtas matuserongkäiku, ei läinud Ta ükskõikselt mööda. Tema näole ilmus kadunukest vaa-dates kurbus ja Ta nuttis koos leinajatega.

Kui lapsed korjasid ümbruses rohkesti kasvavaid põllulilli ja trügisid Tema juurde, et oma väikesed annid Talle anda, võttis Ta nad rõõmsalt vastu, naeratas neile ja väljendas rõõmu, nähes nii palju erinevaid lilli.

Need lapsed olid Tema pärisosa. Ta teadis, et oli tulnud lunas-tama neid vaenlase käest Kolgata ristil surres. Ta kõneles neile sõnu, mida nad kandsid oma südames igavesti. Neil oli hea meel, et Ta võttis nende kingid vastu ja rääkis nendega nii armastavalt.

Kristus vaatas lapsi mängimas ja väljendas tihtipeale oma heakskiitu, kui nad saavutasid süütu võidu millegi üle, mis nad nõuks olid võtnud. Ta laulis lastele meeldivate ja õnnistavate sõ-nadega. Ta teadis, et nad armastavad Teda. Ta ei vaadanud neid kunagi kurjalt. Ta jagas nende lapselikke rõõme ja muresid. Ta noppis sageli lilli ja kui oli lastele nende ilu näidanud, andis need neile kingituseks. Tema oli lilled loonud ja Tal oli hea meel juhti-da tähelepanu nende ilule.

On öeldud, et Jeesus ei naeratanud kunagi. See on vale. Süütu ja puhas laps tõi Tema huultelt kuuldavale rõõmsa laulu. – Käsi-kiri nr 20, 12. veebruar 1902, „Meie vanem Vend“.