On nii magus jagada väikest keelepeksu. Me laimame kedagi, kes on meid solvanud, et niiviisi tagasi teha. See on liiga magus, et vastu seista. Kuid Jaakobus hoiatab: “Kui keegi arvab end Jumalat teenivat, oma keelt aga ei ohjelda, siis ta petab oma südant. Selline jumalateenistus on tühine.” Karm!
Oli 8. oktoobri õhtu 1871. aastal ja proua O’Leary võttis tikud ning süütas õlilaterna. Ta läks lauta lehma lüpsma. Lehm, nagu ikka, vehkis sabaga ja tammus jalgadega. Oh häda, lehm tonksas laternat! Latern kukkus. Õli ja leek sattusid kuiva põhu sisse ning mõne hetkega oli laut leekides. Tuli liikus järgmise hooneni ja siis järgmiseni, kuni see ületas Chicago jõe, pääsedes Chicago linna peale. Tuli jätkas oma teekonda, hävis 17 500 hoonet, 300 inimest hukkus ja 125 000 jäi kodutuks. Hävitustöö, mida võib teha keel, ei ole vähem katastroofiline, kui see keel on süüdatud põrgust enesest.
Igasuguseid loomi suudab inimene taltsutada, aga keelt mitte. Me oleme näinud sportlasi, kes on treeninud oma keha teostama pea üliinimlikke sooritusi, kuid kes pole olnud võimelised kontrollima oma keelt.
Me tuleme kirikusse ja laulame Jumalale kiitust, palvetame ja siis lahkume, et juba hetke pärast inimesi keelega tükkideks lõigata. Õnnistamine ja needmine ühe ja sama keelega. Ühe hingetõmbega täname Jumalat ja järgmisega kaebleme kõige üle, mis on halvasti.
Jaakobus viitab lahendusele: „ülalt pärinev, taevalik tarkus”.
Kust saab taevalikku tarkust? „Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.”
Ivo Käsk
In English