Jumal hoiab III

Hiljem üritasin ma eirata korraldust minna Jõhvi haiglasse ja mind võeti väejooksikuna kinni. Koos teiste väejooksikutega pandi mind Lasnamäele vangi. Olin seal käeraudades üksikkongis 18 päeva. Rääkisin Jumalaga ja kogesin, et see pole minu kõne tühjusesse, kogesin, et ma räägin kellegagi, kes on tõesti kohal. Kui meid siis 24-kesi ühel ööl vanglahoovi üles rivistati, teadsime kõik, et see on meie viimane teekond. Meid viidi 12 valvuri ja 6 lambakoera saatel Toompeale SS-kohtusse. Seal esikus oodates ilmus meie juurde üks kindrali aukraadiga pikk jõuline valgete lokkis juustega mees, kellele meie konvoi au andis. See mees käskis konvoil minu käed käeraudadest vabastada ja kutsus mind endaga kaasa. Ma läksin tema järel kõrvalruumi, kus ta ütles mulle selges eesti keeles: „Teid on surma mõistetud mahalaskmise läbi. Kuid nüüd pole enam aega norutamiseks. Võta oma sõduriraamat ja pane tasku ning kuula nüüd, mis ma sulle ütlen. Mine siit kohe Kopli jaama ja vaata, et sa kuhugi mujale ei lähe. Kopli jaamas leiad ühe vibaliku haige jalaga mehe, kes kontrollib vagunite korrasolekut ja õlitab vagunirattaid, tema käest küsi, milline rong läheb rindele ja istu siis sinna peale.” Kui ma tahtsin sellest uksest välja minna, kust me olime ruumi sisenenud, peatas mees mind ja juhatas välja teisest uksest. Kui ma väljas olin, algas kohe õhurünnak ja ma jooksin kiiruga jaama, kus kõik toimuski nii, nagu mulle oli räägitud.

Väeosa juurde jõudnud, taheti mind teiste jooksikute hirmuks maha lasta, aga parasjagu tuli üks ülemus, kellel oli vaja saapatallad ära vahetada. Kuna olin ennegi kingsepana tööd teinud, asusin tööle ja jäin jälle ellu. Siis pandi mind polguülema käskjalaks, aga kuna venelane tungis juba peale ja me pidime taganema Ambla sohu, siis võtsid Eesti Leegioni ohvitserid vastu otsuse kuulutada sõda lõppenuks ja ütlesid meile kõigile, et kuna sakslaste saatus on otsustatud, ei pea meie laskma end lihtsalt nottida ja meil on vaba voli minna, kuhu tahame. Rändasimegi läbi soode ja metsade Tallinna poole.

Tallinnasse jõudnud, õnnestus mul tükk aega arreteerimise eest hoiduda. Hiljem otsustasin ikka omale passi välja ajada ja selle asjaajamise käigus tehti mulle selgeks, et kõik, kes on Saksa sõjaväes olnud, peavad minema mingiks uurimise ajaks vangilaagrisse. Nii sattusin ma ka Kohtla-Järvele. Seal oli tõeline nälg. Kui meid sealt Maardu laagrisse üle toodi, oli 6000 mehest alles 3000, ülejäänud olid nälga surnud. Ka mina nõrkesin selle viletsa toidu peal ära, nii et kord ülelugemise ajal vajusin ma kokku ja kui ma hiljem teadvusele tulin, oli mind visatud surnutega ühte ruumi. Hiljem tuldi surnuid vaatama ja leiti, et mul oli veel hing sees. Me olime seal enamus ajast näljas, sest nagu hiljem selgus, oli meie vangilaagri ülem kõik toidu mustal turul maha sahkerdanud. Varsti pääsesin ka vangilaagrist, sest tuldi otsima kedagi, kes oskas maalritööd. Töötasin tükk aega maalrina, suvel sain ka talusse tööd. Vahepeal õnnestus mul ka laeva peal töötada, aga see töö lõppes ka minu jaoks selle tõttu, et olin Saksa sõjaväes olnud. Sattusin uuesti maale talusse tööle ja sealt sain teada, et paari päeva pärast on tulemas küüditamine. Tulin siis tagasi linna ja varjasin end mitmel pool ja pääsesin ka Siberisõidust.

Hiljem oli mul võimalik Toompeal ka neid ruume külastada, kus oli sõja ajal toimunud minu imeline päästmine kindlast surmast. Kui ma hiljem nende sündmuste peale mõtlesin, sain aru, et see kõrge ohvitser oli kindlasti minu kaitseingel.

Kostja Judanov (kirja pandud helisalvestiselt)