Kalju

Kõik, kes on autoga Soomes sõitnud, teavad selle maa ühte silmatorkavat maastiku eripära: maast välja ulatuvaid graniitkivist kaljusid, millest on autoteed läbi raiutud. Sellist teed sõita on võimas: mõlemal pool kõrguvad massiivsed kaljuseinad ning nende peal roheline mets. Võib öelda, et Soomes on paljud teed rajatud kaljukindlalt, sõna otseses mõttes. Kuid kalju peale ja kaljust läbi ehitamisega on ka ohtralt väljakutseid. See on kallis ja aeganõudev. See on raske. Ei oska öelda, kas meie põhjanaabrid näevad sellises kaljukindlas aluspinnases rohkem plusse või miinuseid, kuid üks on selge: kalju kui selline on jäik ja raskesti vormitav struktuur.

Ka Piiblis kasutatakse kaljut kui mõistet mitmetähenduslikult, olenevalt olukorrast ja kontekstist. Ütleme siis nii, et kõik sõltub sellest, millise kaljuga on tegemist, kus see asub ja mida sellega tehakse.

Piiblis on kalju tugevuse, kaitse ja kindluse võrdkuju. Sellepärast sobib see materjal oma muutumatuse tõttu hästi tähistama Jumalat. Näiteks kuningas Taavet kirjutab oma laulus: „Issand on mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik!“ (Ps 18:3) Ja muidugi võrreldakse Jeesust Uues Testamendis kindla alusega, lausa nurgakiviga, Pauluse poolt ka otse kaljuga. On hea panna oma lootus kindlale ja muutumatule.

Kuid Piiblis on ka teisi kaljusid, mitte sugugi heas mõttes. Kalju võib sümboliseerida ka valelootust, midagi, mis näib olevat kindel, tugev ja muutumatu, kuid tegelikult on rabe ning veab kriitilisel hetkel meid alt. Jeesus rääkis veel ühest kaljust, mis meile sugugi kasuks ei tule. Tähendamissõnas külvajast läks külvaja välja seemet külvama ning osa sellest „kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust“ (Lk 8:6). See pinnas, mis ei tohiks kaljune olla, on meie süda. Inimese süda olgu soe, pehme, viljakas ja vormitav, mitte kõva nagu kalju. Kuid Piibli konteksti arvestades võib siiski järeldada, et see viljakas südamepõld olgu rajatud kindlale alusele, mis jääb elutormides püsima. Ja see alus, see kalju on Kristus.

Usun, et kaljule rajatud tee on siiski parim tee. Ja nagu päriselus, nii ka vaimulikult võttes ei peagi sellele ehitamine olema kerge. Hea elu ei peagi kerge olema.

Armas Issand, aita meil rajada oma elu kindlale alusele – Kristusele, et püsiksime tugevana ka kõige raskemates elutormides. Tee meie süda viljakaks pinnaseks, et Sinu sõna saaks meie sees kasvada ja vilja kanda.

Andres Ploompuu