Teistmoodi sõber

Oli hingamispäev. Mu sõber oli mulle külla sõitnud ja me läksime koos kirikusse. Võtsime osa hingamispäeva kooli tunnist ja sellele järgnevast jutlusest. Jutluse osa oli juba alanud, kogudus tõusis püsti ja asus üldlaulu laulma. Äkki tegi mu sõber ettepaneku anda meie laulik kõrvalreas seisvale mehele. Olin jahmunud ja pahanegi, sest mis mõte on anda laulik ära ühele inimesele ja jätta kahte inimest, see on meid, ilma laulmise rõõmust? Ütlesin seda sõbrale ja ta jättis lauliku meile.

Päev hiljem ei andnud mulle sõbra selline käitumine siiski asu ja ma otsustasin järele uurida, miks ta niimoodi oleks teha tahtnud. Minu matemaatiline taip ütles mulle, et mõistlikum oleks, kui kaks inimest saaksid üldlaulu kaasa laulda ja üks inimene lauliku puudusel sellest ilma jääks. Tahtsin väga teada, kuidas sõber mõtles.

Sõbra vastus üllatas mind veelgi enam kui päev varem toimunu. Ta ütles, et inimesed käivad nädalast nädalasse kirikus, õpivad aastast aastasse õppetükke, aga milline on meie praktiline usuelu? Kas me tegelikult märkame inimest enda kõrval? Võõrast, kes on võib-olla esimest korda meie kirikus? Kas kirikus tajutakse soojust ja hoolivust või keskendutakse iseendale? Sõber rääkis olukordadest, kus ta ise on võõrana olnud teiste koguduste juures, ka võõrastes maades, ja ütles, et on kulda väärt, kui sind pannakse tähele, sinust hoolitakse, kui sulle ulatatakse lauluraamat. Mu armas sõber läks jutuga edasi ja hakkas rääkima Jeesusest. Ta ütles, et Jeesus tuli siia patusesse maailma, jättes maha kõik, mis Tal oli, et inimlapsi teenida ja neid päästa. Ja kui on kahju ühe lauluraamatu hetkelisest jagamisest, siis on ütlemata kurb...

Loomulikult tundsin end noomituna. Kujutage ette, tema jutt ajas mind isegi naerma! Aga – ma naersin iseenese rumaluse üle. Mõelda vaid, ma olin mõelnud matemaatiliselt!!! Üks ja kaks. Aga sõber oli mõelnud sisuliselt. Ta mõtles inimese peale, kes me kõrval seisis. Mul oli tõesti oma tobeda mõtteviisi pärast häbi, aga samas olin ütlemata tänulik, et sõber oma mõtteid minuga jagas, sest nii on ka minul võimalus saada Jumala armu läbi paremaks inimeseks.

See seik pani mind mõtlema tänase kirjateksti peale. Mõelda vaid, kui juba mõni inimene suudab sind oma Jumalast inspireeritud mõtetega niimoodi pahviks lüüa, mida siis veel Jumala mõtetest enestest arvata, kui neid tõeliselt teaks ja läbi tunnetaks? Tõepoolest, Jumala teed on kõrgemad kui inimese teed ja Tema mõtted on kõrgemad kui meie mõtted. Võtkem siis aega Jumala mõtete uurimiseks ja elagem nende järgi. Usun, et niimoodi saame tuua palju rõõmu oma ligimeste ellu.

Kai Ruudna