On vähemalt mõned põhilised hoiakud, mis takistavad meil kogeda suurimat rõõmu – andmise ja jagamise rõõmu. Kogedes juba esmase innukuse puhul hoolimatust, tahtmatust, pilgetki – kaob pikapeale julgus ja soovgi jagada. „Nad ei soovi ju!? Ja pole neile siis ka vaja? Nad ei olegi seda väärt. See on vaid valitule. Kui keegi tahab, eks siis tulgu ja siis võime ju ka jagada.“
Mõni on ise kristluse vastu võtnud kui tõe, mille järgimine on üsna komplitseeritud ja raske, kui ei olda motiveeritud Päästja armastuse kogemisest; ning nad vaatavad neile, kes kilkavad päästmise rõõmust kui ullikestele, kes loodavad liiga kergelt taevariiki saada.
Mõni tahaks küll jagada ja anda, kuid arvab end nii algajaks ja andetuks, kes pole veel pädev midagi jagama. Selline tagasihoidlikkus näib vahel isegi kena, aga need inimesed jäävadki valdavalt vaid toitujaks, kelles see „toit“ ei muutu toimivaks energiaks. Ning enamasti võib täheldada, et ega neil mõne aja pärast endilgi erilist „isu“ ei ole, või kui siis ehk väga „valitud palade“ järele.
Igaühele usklikuks saanuist on palukesi antud ning Eluleib paljuneb jagamisel.
Rein Käsk
In English