Ingel selja taga

Kord suvekodust tulles oli mul raske kott kaasas, Taevaisa oli andnud rohkeid ande, kuid nüüd pidin need koju tassima. Koju sõidan ma tavaliselt marsruuttaksoga.

Kõik astusid sõidukisse ja minagi proovisin sinna siseneda, kuid millegipärast ei saanud ma käepidemest kinni võtta. Võib-olla oli see nii sellepärast, et mul oli käe otsas 10 kilogrammi raskune kott aiaviljadega. Igatahes kaotasin ma selle raske kotiga sõidukisse astudes tasakaalu ning pidin koos oma kotiga selili kukkuma. Olin juba „poolel teel“ maapinna poole, kui keegi lükkas mind selja tagant püsti tagasi ja ma astusin marsruuttaksosse. Aga selja taga ei olnud kedagi. Ma ei oska mind vallanud tunnet kirjeldada, see oli nii imeline. Aamen!

Jumala aitab meid ja hoiab kukkumast.

Eha Saar