„Halastus” on Rm 9–11 võtmesõna. Tegelikult, kogu ülejäänud osa kulmineerub ideega, et „Jumal on kõik inimesed kinni pannud sõnakuulmatuse alla, et kõikide peale halastada” (Rm 11:32). „Halastus” ilmub Jumalaga seoses neis kolmes peatükis üheksa korda, kuid ainult kaks korda mujal Kirjas roomlastele. Kuid isegi, kui Roomlastele 1.–8. ptk ei sisalda sõna „halastus”, toetab see idee juba ise noid peatükke. Ja üldse, Paulus on näidanud, et kõik inimesed on patustanud ja väärivad surma. Siis aga avab Jumal nende jaoks õigluse plaani usu läbi, kui nad ainult selle vastu võtavad. Kuid Jumala halastuse aluskivi lebab juba päris armu idee alguses õiguses usu läbi. Kuna Jumal on halastav, on ka pääste võimalik. Ta valis mehi ja naisi kohelda halastusega. Tulemusena, nagu Paulus Rm 9:6–13 näitab, pole Jumal mitte ainult vaba valima või ette määrama, vaid Ta on ka valinud ette määrata lunastuse halastuse baasil. Kõik, mis puutub Jumala missiooni ja lunastusplaani, on otseselt tuletatud Tema halastusest. Tänases salmis on eriti selgelt näha, et kõik sõltub otseselt Jumala halastusest. Inimesed võivad igatseda, et Jumal oleks pigem halastav kui isik, kes ajab täht-tähelt õigust taga, kuid ükskõik, kui väga nad seda ei tahaks, nad ei saa sundida Jumalat selline olema.
Halastus, mitte inimjõud, juhib lunastuseni. Paulus kasutab selles osas kujundlikku sõna, mis literaalselt tähendab jooksmist (eesti k. „pingutamine”). Seda sõna kasutati võidujooksudel staadionil ja see tuleneb eneseületusest. Kuid, nagu Paulus meile meenutab, kogu meie vägi, ka kõige visam, ei saa meid vabastada hukkamõistust. Kõik sõltub Jumala valikust olla halastav nende suhtes, kes on patustanud. Isegi Rm 9:6–13 kontekstis, Jumala lepingutes Aabrahami, Iisaki ja Jaakobiga, peame seda nägema Tema halastuses, kuna igaüks neist oli patune.
Halastus pole keskne sõna mitte ainult Rm 9–11, vaid ka kogu Pühakirjas ja ka kogu lunastusplaanis. Me võime olla tänulikud, et Jumal, kes ilmutas end Moosesele (ja Paulusele), oli „halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest” (2Ms 34:6).