Mind ristiti enam kui kakskümmend aastat tagasi, ja enda teada ei ole minu elus olnud perioode, mil oleksin teadlikult Jeesuse järgimisest loobunud või koguduse kooskäimised maha jätnud. Olen püüdnud võtta igapäevaselt aega vaimulikuks lugemis- ja palveveerandtunniks, -pooltunniks või -tunniks. Alati pole Sõna uurimiseks mahti olnud, kuid palveta pole minu elus küll vist ühtki päeva looja läinud, pärast seda kui astusin ristimisvette. Seega olen lubanud Sõna, palve ja Püha Vaimu palsamil järjekindlalt oma meele rakke ja kudesid toita, ravida ja tugevdada. Statistiliselt peaksin oma kasvult olema juba hiiglasemõõtu nii töötaja, pereliikme kui inimesena laiemas mõttes.
Miks siis ometi juhtub ikka ja jälle, et ärritudes karjun kõige lähedasemate inimeste, abikaasa ja laste peale? Miks unustan täita oma kolleegile lubatud töökohustusi? Miks langen ikka veel kiusatusse kritiseerida koos mõne kaaskristlasega oma koguduse pastorit? Kuhu on jäänud kõik see vaimulik kasv, mis peaks heiastuma kasvuna minu elu erinevates sfäärides? Kui sellele mõelda, poeb masendus vägisi hinge...
Eks selline dilemma või probleem on tuttav kindlasti paljudele, enamikule kristlastest – mida kauem ma koos Jeesusega sammun, seda ebatäiuslikum ma endale paistan, seda rohkem iseloomuvigu endas märkan. Kardan, et see on üks põhjusi, miks nii mõnigi innukalt usuteed alustanud inimhing on masendunud ning Jumalale selja pööranud. Sa ju lubasid – miks ma siis ei muutu? Miks viinapudel mind ikka ja jälle kiusama tuleb, miks ma ei saa üle ühest või teisest iseloomuveast?
Jumal, kasvata Sina meid, nii et võiksime Ristija Johannese kombel anda Sulle voli meie elus kasvada, nii et meie võiksime kahaneda.
Laura Grönholm
In English