Vaatan tänutundega tagasi aastasse 1953. Kuna üle meie maa laotus tihe ateismi kate, siis oli ristimiseks rangelt nõutav 18 aasta piir. Olin siis 15aastane pikkade patsidega laps ning oma usus ma ei kahelnud hetkegi. Vend Arthur Kaldma selgitas mulle, et Jumalaga lepingu tegemise (ristimise) kaudu minu nimi saab taevastesse raamatutesse kirja pandud kohe, ehkki koguduse kirjadesse mitte enne 18aastaseks saamist!
„Lapsepõlves ja nooruses on iseloom kõige vastuvõtlikum. Lapsepõlves omandatud harjumused otsustavad, kas inimene on võidukas või alistub eluvõitlustele. Noorus on külviaeg. See määrab lõikuse iseloomu nii selle kui tulevase elu seisukohalt.“ („Ajastute igatsus”, lk 56)
Reede hilisõhtul, 12 septembril toimus minu ristimine. Mind saatev väike kaasusklike grupp liikus vaikselt kastemärjal rajal Kanarbikkude karjamaade ja põldude vahel vuliseva oja suunas.
Ristimine toimus pilkase pimeduse varjus oja sügavamas kohas. Lisaks väikesele grupile olid nähtavaiks tunnistajaiks kirkad taevatähed. Harduses mõtlen sellele minu elu pühalikule hetkele, mil olid veel tunnistajaiks nähtamatu hulk taeva ingleid, kes kiitsid ja austasid Jumalat!
„Nõnda, ütlen ma teile, tõuseb rõõm Jumala inglite keskel ühest patusest, kes meelt parandab!“ Lk 15:10
Ka mina, mu kallis Jeesus, tahan Sind ülistada ja kiita kogu südamest Sinu armu ja lunastava väe eest!
Galina Lõhmus
In English