Kuidas Jumal pattu näeb

Mõned arvavad, et Moosese patust oleks võinud kergesti mööda minna, kuid Jumal ei näe nii nagu inimene. Kaanani mä-gesid nähes nurisesid israeliidid sellepärast, et veeoja, mis oli alati nende laagripaigas voolanud, kadus. Rahva nõudmised olid suu-natud Moosese ja Aaroni vastu, keda nad süüdistasid rahva kõr-besse surema toomises. Juhid läksid kogudusetelgi ukse juurde ja langesid silmili maha. Taas ilmutas ennast neile Issanda auhiilgus ja Moosesele anti korraldus: „Võta kepp ja kogu kokku kogudus, sina ja su vend Aaron, ja öelge nende nähes kaljule, et see annaks vett! Sina too neile kaljust vesi välja ning jooda kogudust ja nen-de loomi!“ (4Ms 20:8).

Kaks venda läksid rahva ette, Moosesel Jumala kepp käes. Nüüd olid nad juba vanad mehed. Nad olid kaua talunud Iisraeli vastuhakku ja kangekaelsust, kuid nüüd, lõpuks, katkes isegi Moosese kannatus: „Kuulge nüüd, te vastupanijad!“ hüüdis ta. „Kas peame tooma teile vee välja sestsamast kaljust?“ (4Ms 20:10). Ning selmet kaljuga rääkida, nagu Jumal oli käskinud, lõi ta seda kepiga kaks korda.

Vett voolas välja külluslikult, et kustutada rahvahulga janu. Kuid suur viga oli tehtud. Mooses oli kõnelenud ärritatult. ... „Kas peame tooma teile vett?“ oli ta küsinud, nagu Issand ei teeks seda, mida Ta oli lubanud. „Te ei uskunud minusse,“ ütles Issand kahele vennale, „ega pidanud mind pühaks Iisraeli laste silme ees“ (4Ms 20:12).

Veelgi enam, Mooses ja Aaron olid omastanud väe, mis kuu-lub üksnes Jumalale. Jumaliku sekkumise vajadus muutis sündmu-se äärmiselt pühalikuks ning Iisraeli juhid oleksid pidanud seda kasutama, et sisendada inimestele aukartust Jumala ees ning tu-gevdada nende usku Jumala väesse ja headusesse. Kui nad paha-selt hüüdsid: „Kas peame tooma teile vee välja sestsamast kaljust?“, siis panid nad endid Jumala kohale, nagu oleks vägi neis enestes. Nende sõnadega teotasid nad väga Kristust, oma nähtamatut Juhti. Au oleks pidanud kuuluma Jumalale, mitte inimesele. Is-sand noomis neid juhte ja teatas, et nad ei saa tõotatud maale. Ta näitas heebrea rahva ees, et juhi patt on suurem kui nende patt, keda juhitakse. – Käsikiri nr 169, 12. oktoober 1903, „Hoiatussõ-nad käesoleva aja ohtude kohta“.