Tol ajal, kui toiduküsimused olid minu vaimulikus kogemuses veel keskpunktis, tundsin ma ennast sellest salmist puudutatuna. Järk-järgult aga mõistsin, et kuigi õige toit ja hea tervis aitavad kaasa tasakaalustatud religioonile, ei tohiks me neid religiooni endaga segamini ajada. Kuid inimesed, kes ajavad põhjuse ja tagajärje segamini, on koguduses neis küsimustes suurt segadust tekitanud.
Paulus väidab, et religiooni peateemad on „õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus”. „Õigus” on üks olulisemaid sõnu Kirjas roomlastele. Paulus kasutab seda sõna, et kokku võtta päästet, mis tuleb Jeesuse kaudu. Tema jaoks on õigus Kristuse läbi kristliku religiooni süda ja hing. Kristlus ei saa toimida, kui me usu kaudu Kristuse õigust südamesse vastu ei võta. Paulus ei toetanud eriti neid askeete, kes püüdsid söögi ja joogi küsimused oma religiooni keskpunkti asetada. Teisest küljest aga oli ta valmis järele andma, et mitte solvata neid, kes püüdsid ennast juutidelt päritud tabudest vabastada, peaasi, et nad neid tabusid religiooni endaga segamini ei ajaks. Üks õiguse viljadest Pauluse arvates oli rahu. Oma kirjades viitab ta kahte liiki rahule: rahu Jumalaga ja Jumala rahu. Esimest neist kohtasime Roomlastele 5:1, kus ta kirjutab, et kuna „me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga”. Teist rahu nimetab ta kirjas Filiplastele 4:6, 7: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.”
Teine õiguse vili on rõõm. Kurb on see, et nii paljud kristlased näevad õnnetuna välja. Tekib küsimus, et mis on siis nende usu keskpunktis. Paulus oli vastupidiselt neile isegi ebaõnne puhul rõõmsameelne. Miks? Sest Jeesus oli ta Päästja ja Issand.
Pauluse kolmekordses religiooni definitsioonis on õige järjekord väga oluline. Liiga paljud tahavad rõõmu ja rahu ilma õiguseta. Kuid need tulevad vaid õigete suhete puhul Jumalaga.
In English