Õpetlased mõtlevad erinevaid põhjusi, mis võisid olla selle salmi kirjutamise ajendiks. Taavet võis olla kirjutanud selle, kui ta tõi seaduselaeka Jeruusalemma. Või kirjutas ta selle osana iga-aastase lepituspäeva tseremooniast, et ülistada Sebaot´ au? Kristlastest tõlgitsejad on pikalt pidanud seda lauluks Jeesuse tagasitulekust, kui taevased väed Teda tervitavad.
Taavet pidi olema kogenud paljusid vastuvõtte. Jeruusalemm valmistus tema saabumiseks lahingust või kui ta tuli külastamast suguharusid. Suured uksed linnamüüris ei liikunud just hingedel, aga need tõsteti üles, peaaegu nagu tänapäeva garaažiuksed. Ta vaatas, kuidas väravad tõstsid oma pead. Ta nägi seda rõõmu, ühines muusikaga, jagas rahulolu pidustuste üle.
Aga kui Jumal ei elanud oma linnas, siis mis kasu oli sellisest rõõmutsemisest? See salm kutsub inimesi mööda vaatama oma valitsejast, vaatama Aukuningale, kes peab alati valitsema Jeruusalemmas.
Kuna püha linn nõuab pühi inimesi, küsib salm küsimusi inimestelt, kes võiksid seal elada. “Kes tohib minna Issanda mäele ja kes tohib seista Ta pühas paigas? Need, kel on puhtad käed ja südamed, saavad kogeda õnnistust ja õigsust.
Sellise poeesiata, nagu see, oli Johannesel, mida rääkida Jumala Pühast Linnast. Need, kes on pesnud maha oma süü, võivad siseneda. Väravad avanevad kõigile suguharudele maa peal. Jumalal ja Tallel on otse taevase pealinna keskel nende auline troon.
Lugematuid kordi olen ma oodanud, kui immigratsiooniametnikud vaatavad läbi oma paksud raamatud, et näha, kas see inimene on loetud sinna soovimatute hulka. Mis siis, kui minu nimi oleks selles nimekirjas! Ma võin kujutleda neid vaikselt lausutud sõnu, tugevat haaret, lukustatud ust, viivitamatut lahkumist.
Taavetil oli teistsugune ettekujutus. need, kes sisenevad Jumala kuningriiki, valmistavad ette. Rõõm sissepääsu üle algab praegu, mitte hiljem. Püha Linn ümbritseb õigeid juba praegu. Usus me kõnnime kullast tänavail, laulame laulu vabastusest, läheme kohtuma Aukuningaga.
“Avage mulle õiguse väravad! Ma lähen neist sisse ja tänan Issandat.” ( L 118, 19 )
“Ta suri, et Ta võiks maha pesta meie patud, riietada meid tema õigusega ja sobitada meid taevasesse keskkonda, kus me võime valguses elada igavesti.”
In English